Enesetapp kui isekuse kõrgeim vorm

Huvitavat Comments Off on Enesetapp kui isekuse kõrgeim vorm

See võib esmapilgul tunduda üllatava ja vastuolulisena, aga kõige isekam tegu, mida inimene teha võib, on enesetapp. Vaatame seda lähemalt ja alustame piibli tsitaadist:

„Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ (Joh 15:13)

Mida tähendab siin sõprade eest elu andmine? See ei pea tingimata tähendama, et keegi loobub oma füüsilisest elust, ehkki öeldut võib ka nii tõlgendada. Selle tsitaadi kõrgem tõlgendus vaimsest vaatenurgast võiks olla see, et loobu oma isekast elust selleks, et teisi teenida ja teha maailm paremaks kohaks. Teiste sõnadega, meil tuleks kõrvale panna isekad ja enesekesksed soovid ning aidata teisi inimesi, kes on halvemas olukorras kui me ise.

On mõistetav, et paljud inimesed, kes on depressioonis või kaaluvad enesetapu mõtteid, tunnevad, et kellegi teise olukord pole nii kehv, kui neil parasjagu on. Kuid see on vaid illusioon, mis on võimendatud teatud arhetüüpide ehk teadvuse kollektiivsete vormide poolt, keda vahel nimetatakse ka tumedateks jõududeks. Just enesele keskendatus teeb inimese sellise illusiooni tekkimisele ja süvenemisele haavatavaks. Seetõttu muutuvad sellised inimesed justkui pimedaks ega näe fakti, et alati on keegi, kes on kehvemas olukorras kui nemad ise. See ongi ülim isekus — keelduda märkamast, et alati on keegi, keda me võiksime aidata.

Kui keegi sooritab suitsiidi, siis ta keeldub tunnistamast, et on olemas neid, kelle olukord on veel õnnetum. Selline inimene ei soovi jätta maha oma enesekeskseid lootusetuse tundeid ja tegutseda teiste aitamise nimel. Selline inimene keeldub täielikult „andmast elu oma sõprade eest” ja selle asemel võtab endalt elu, mis on talle Jumala poolt kingitusena antud kui võimalus teha maailm paremaks kohaks. See on ülim isekuse vorm.

Depressioon, eriti tunne, et elu ei ole elamist väärt või et pole midagi, mille pärast elada, on peale enesetappu järgmine kõrgeim isekuse vorm. Ehkki depressiooni põhjusena on sageli ära märgitud tumedaid jõude, mis ei ole sugugi vale, on see vaid osa põhjusest. Inimese teeb esmalt depressioonile avatuks see, kui ta on lubanud endal muutuda liiga enesekeskseks. See toob endaga kaasa isevõimenduva allakäiguspiraali, mis kestab senikaua, kuni ta teeb tugeva jõupingutuse muutmaks olemasolevat olukorda ja vaatab endast väljapoole. Seetõttu on parimaks depressiooniravimiks see, kui lükkame oma isikliku viletsustunde kõrvale — selleks, et aidata neid, kes on veel kehvemas seisus. Ja alati on piisavalt neid, kelle olukord on veel kehvem.

Kõik, kes seda lugu loevad, on ilmselgelt kirjaoskajad, kuid miljonid inimesed maailmas — isegi rikastes riikides — ei oska lugeda ja miljonid lapsed kasvavad üles igasuguse lootuseta haridusele. Kes loevad seda lugu arvutist, omavad ilmselt ligipääsu arvutile. Maailmas on väga palju inimesi, kellel see võimalus puudub.

Kuidas on võimalik väita, et alati on olemas keegi, kellel läheb kehvemini kui sellel, kes parasjagu enesetappu planeerib? Ükski väike laps ei soorita enesetappu ega käi ringi teatades, et tal on depressioon. Kuid miljonid (mõningate hinnangute järgi isegi ligi miljard) peavad üles kasvama kõige jubedamates tingimustes, mida üldse võib ette kujutada ja neil puudub igasugune lootus paremale tulevikule. Miks neil ei ole lootust? Sest suur hulk täiskasvanuid rikastes riikides on täielikult hõivatud depressioonis olemisega. Nad tunnevad, et neil pole millegi nimel elada ja neil ei jää oma depressioonis olemisest tähelepanu üle. Tegelikult võiksid nad märgata, et nad on olukorras, kus saaksid aidata näiteks neid lapsi, kes ennast ise aidata ei saa.

Mõelgem vaid, mis võiks juhtuda, kui kõik depressioonis olevad inimesed vaataksid enda olukorrast kaugemale ja jätaksid oma isikliku elu, mida nad peavad väärtusetuks, tagaplaanile — selleks, et aidata kedagi teist. Maailm sõna otseses mõttes muutuks ühe silmapilguga. Kuid ka iga üksik inimene, kes oma depressioonist suudaks kaugemale vaadata, aitaks teha maailma paremaks kohaks. Kui keegi arvab, et tema elu ei ole tema enda jaoks elamist väärt, siis tasuks avada silmad ja märgata, et elu on väärt elamist kellegi teise pärast. Maailma muutmiseks on väga vaja, et osa inimesi annaks oma elu nende jaoks, kes ei suuda enda eest seista.

See on kindlaim ja kiireim ravi depressiooni vastu. Tuleb ärgata ja mõista, et maailmas on tuhandeid väärt põhjuseid, miks elada. On kohti ja inimesi, kes lihtsalt ootavad kedagi — ükskõik keda, mistahes oskuste tasemega, kedagi, kes loobuksid oma elust, et muuta maailma paremaks kohaks. Ja ma olen kindel, kui keegi on sellisel põhjusel tööd alustanud, siis ununeb depressioon kiiresti. Siis me tunneme, et meie elul ja tegevusel on tähendus, me oleme teinud midagi kellegi teise heaks ja seda mitte isekatel kaalutlustel vaid lihtsalt selleks, et teha midagi head ja kasulikku ja me ei tunne enam kunagi, et elu ei ole elamist väärt. Ainuke elu, mis ei ole väärt elamist, on elu, mis on elatud täielikus isekuses ja enesekesksuses. Seega need, kes tunnevad depressiooni — jätke selja taha enesekesksus ja enda vabastamine depressioonist, leidke elule põhjus, mis võimaldab aidata neid, kes on veel kehvemas olukorras.

Võimalusi tegutsemiseks on palju. Võib aidata parandada füüsilisi tingimusi, milles inimesed elavad, humanitaarorganisatsioonide, poliitika, teaduse või meedia kaudu. Võib aidata inimesi, tehes tööd selle nimel, et näidata neile valgust vaimse arengu teel. Võib ka alustada sellest, et teha energeetilisi rituaale selleks, et parandada maailma energeetilisi tingimusi (LINK). Igaüks peab valima oma tee. Üks tuntumaid näiteid on Ema Teresa, kes ei lasknud oma depressioonil ennast segada ja pühendas oma elu täielikult arengumaade laste aitamisele. Kuid ka need, kes osalesid tema missioonil, teenisid teisi ja mõjutasid maailma positiivses suunas.

Paljud meist on vähemalt kuulnud väidet, et universum on peegel. See, mida me saadame välja, seda peegeldab universum meile tagasi. Me kõik teame, et kui me ennast peeglist vaatame, siis on ainult üks võimalus, et meie peegelpilt meile naerataks. Kuid kui inimesed muutuvad liiga enesekeskseteks, siis nad võtavad vastupidise lähenemisviisi. Nad istuvad kosmilise peegli ees ja mõtlevad, et kui peegel neile naeratab, siis naeratavad nad peeglile vastu. Kas selline lähenemisviis teeb maailma paremaks kohaks? On ju selge et seda ei juhtu ja seega tuleks meil lõpetada mingi maailma parandava ime ootamine. On aeg astuda välja passiivsest ellusuhtumisest, mis paneb meid tundma ennast ohvrina. Selle asemel tuleks võtta aktiivne positsioon ja „naeratada” kosmilisele peeglile.

Olles depressioonis, võib tunduda, et teised inimesed teevad meid oma iseka käitumisega haigeks. Kuid see vaid paljastab, et me näeme ennast ohvrina ja seetõttu võtame omaks passiivse ellusuhtumise. Meile tundub, et teised inimesed maailmas saavad meid midagi tundma panna. Kuid tegelikkus on see, et igaühel meist on potentsiaal saada peremeheks oma mõtete ja tunnete üle ja see on meie endi vastutusalas.

Depressioonis inimestele tundub, et koht, kus nad elavad on kas põrgu või vähemalt mitte elamisväärne. Kuid põrgu ja paradiis ei ole mitte füüsilised kohad vaid meeleseisundid või teadvusseisundid, mille loomise eest me ise 100%-liselt vastutame. Niisiis, paradiis on seal, kus me leiame oma Kristusteadvuse (mõistame, et me oleme üks inimkond, mitte ainult üksikud inimesed eluvõitluses) ja ise oma paradiisi loome. Sarnaselt paradiisile on põrgu olukord, kus me laseme end libiseda isekuse negatiivsesse pöörisesse.

Paljud depressioonis inimesed on võimelised märkama peaaegu ainult isekaid ja enesekeskseid inimesi. Kuid miljonid inimesed maailmas töötavad iga päev selle nimel, et teha maailma paremaks kohaks ja tegutsevad väärt eesmärkide nimel. Ehkki aeglaselt, kuid siiski kindlalt muudavad kõik need inimesed meie planeeti paremaks kohaks kus elada. Universum on peegel. Mida me näeme maailmas, seda me ka saame. Mida me kosmilisse peeglisse projekteerime (projitseerime), seda peegeldab universum meile vastu. Kui me muudame oma visiooni ehk seda, mida me näeme, siis me muudame oma elu.

Paljud ütlevad, et kõige olulisem, mida nad sooviksid näha, on see, et inimesed hooliksid teistest inimestest. Kuid kes on see, kes peaks hoolimisega algust tegema? Kas jääme ootama, kes teeb esimese sammu ja kui see tehtud, alles siis hakkame ka ise hoolimist välja näitama? Kas me kavatseme istuda peegli ees ning oodata, mil see meile naeratab? Või teeme otsuse, et meil ei ole lihtsalt aega depressioonis olla ja asume tegutsema, et teha midagi kellegi teise heaks?

Ehkki paljud depressioonis olevad inimesed nii ei arva, on nad tegelikult väga lähedal sellele, et muuta oma elu paremas suunas. On vaja ainult ümberlülitust oma meeles.

Selleks, et valgus süttiks, on vaja „Välja” nupp lülitada ümber „Sisse”!

Lõpetuseks panen oma sõnadega ja lühendatult kirja dialoogi, mis minu andmetel olevat toimunud kriisiabiliinil suitsiidi sooritada tahtva abivajaja ja kriisiabi nõustaja vahel.

….

Abivajaja:
„Ma ei suuda enam seda välja kannatada ja ma pean endalt elu võtma.”

Nõustaja:
„Kas te teate kedagi, kelle elu tundub väga raske, võib-olla isegi veel raskem kui teie enda oma ja kes vajaks abi?”

Abivajaja, peale mõningast mõtlemist:
„Jah, meie trepikojas, korrus kõrgemal elab vanainimene, kellest keegi ei hooli.”

Nõustaja:
Kas on midagi, mida te saaksite kohe tema heaks teha?”

Abivajaja peale väikest pausi:
Tal on ukseesine juba aastaid pühkimata, sest ta liigub väga vaevaliselt ja selle puhastamine on tema jaoks ilmselt väga raske.”

Nõustaja:
Kas te võiksite kohe praegu võtta harja ja kühvli ja teha selle ukseesise korda? Palun ärge kõne katkestage ja öelge, kui te olete selle ära teinud.”

Möödub u 5 minutit.

Abivajaja:
„Ma puhastasin nüüd selle ukseesise ära — näeb palju parem välja!”