„Meie juurde tuli 89-aastane naine, kes ütles, et ta ei ole valmis surema vägivaldses suhtes. Ta oli otsustanud, et soovib lahutust, kuid vajab selleks meie abi. Kui inimene on sellise otsuse juba langetanud, siis on tema aitamine tegelikult väga lihtne,“ sõnas Pärnu Naiste Tugikeskuse juht Margo Orupõld eakate võimalusest vägivaldsest suhtest pääseda ja veel vanuigi uut elu alustada.
Eakatevastane koduvägivald ja väärkohtlemine on spetsialistide sõnul Eestis suurem probleem, kui ühiskond teab ja tunnistab. Justiitsministeeriumi 2021. aastal tehtud analüüsi järgi on koguni neljandik vanemaealisi puudutavatest kuritegudest seotud perevägivallaga. Kui paljud sellistest juhtumitest aga alatiseks avastamata jäävad, on raske isegi prognoosida.
„Eakad on need, kes kõige vähem abi otsivad,“ tõdes kogemusnõustaja Haini Tammeoks, Ta on uurimustöö raames teemat lähemalt käsitlenud ja eakaid kannatanuid intervjueerinud. Asja uurimiseni viis teda isiklikult kogetud perevägivald ja sellele järgnenud töö Pärnu Naiste Tugikeskuses, kus kogemusnõustaja täheldas, et just eakad on lähisuhtevägivalla puhul üks haavatavaim sihtrühm.
„Uurimuse fookuses olid eakad, kes on ise väärkohtlemist kogenud,“ selgitas Tammeoks. „Muu hulgas uurisin, kuivõrd nad tunnistavad või aru saavad, et nendega toimuv on vägivald. Samuti seda, miks nii vähe eakaid jõuab abi otsimiseni ja kannatust külvava olukorra lahendamiseni.“
Ohvriks enamasti ema, vägivallatsejaks aga lapsed
Justiitsministeeriumi analüüsi järgi langevad eakad kõige sagedamini kehalise väärkohtlemise ohvriks, kusjuures enam kui pooled sellistest kuritegudest moodustavad just perevägivallajuhtumid. Viimaste puhul on ohvriks enamasti eakas ema ja vägivallatsejaks täiskasvanud poeg või tütar, kes on sel ajal sageli ka alkoholijoobes.
Näiteks kirjeldati analüüsis juhtumit, kus 93-aastane ema elas koos erivajadusega ja alkoholisõltlasest pojaga, et teda abistada. Politsei oli küll korduvalt kohapeal käinud, aga naabrid ei soovinud korrakaitsjaid enam asjast teavitada, kuna ema enamasti ütlusi ei andnud ja varjas, et saab poja käest peksa. Sinikaid ja muid vigastusi selgitas eakas naine kukkumistega. „Sellised lood tulevad välja eelkõige nendel hetkedel, kui vägivald parajasti aset leiab – kas siis ohver ise helistab ja palub abi või teeb seda keegi kõrvaline inimene, näiteks lähedane või naaber,“ rääkis Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Barbara Lichtfeldt.
Sotsiaalkindlustusameti sõnul teatatakse eakate ehk kuuekümne viie aastaste või vanemate inimeste väärkohtlemise juhtumitest vaid ühel korral 24-st. MARAC mudelis, mis tegeleb eluohtlike lähisuhtevägivalla juhtumitega, on ajavahemikul 2016–2022 registreeritud 31 juhtumit, kus eaka ehk kuuekümne viie aastase või vanema inimese vastu on tema lähedase toime pandud kõrge riskiga lähisuhtevägivalla kuritegu. Naiste tugikeskuste poolt abistati möödunud aastal eakaid naisi aga kokku 72 korral.
Ehkki perevägivalla juhtumite arv on võrreldes kümne aasta taguse ajaga kordades kasvanud, kõneleb see statistiline tõus Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul pigem nende juhtumite suuremast ilmsikstulemisest, aga mitte niivõrd koduse vägivalla sagenemisest. „Tõenäoliselt on tõus tekkinud sellest, et inimesed pöörduvad abi saamiseks julgemalt politsei või teiste asutuste poole. Ka on elanikkond selles asjas teadlikumaks muutunud,“ märkis ta.
Eakate teadlikkus oma õigustest madal
Ka sotsiaalkindlustusameti sõnul on eakate inimeste hooletusse jätmine, väärkohtlemine ja nende vastu suunatud vägivald tihtipeale varjatuks jääv probleem, mida hinnatakse levinuks, kuid mille kohta on paraku vähe andmeid. „Välisuuringutele toetudes võib öelda, et kõige sagedasem eakate väärkohtlemise vorm on hooletusse jätmine. Sellele järgneb rahaline ärakasutamine ning psüühiline ja füüsiline väärkohtlemine,“ sõnas sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Auris Aleksandrov.
Kuna probleem on tõsine, siis alustas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet käesoleval aastal koostööd justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonnaga, et ühiselt koordineerida riikliku vägivallaennetuse kokkulepet. „Koos siseministeeriumi ja erinevate spetsialistidega soovime sel aastal tähelepanu pöörata just eakate vastase vägivalla teemale,“ rääkis Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juht Raimo Saadi, kelle sõnul võib eaka inimese halvasti kohtlejaks olla näiteks keegi, keda ohver hästi tunneb või usaldab. „Sellisel juhul võib toimuvast aru saamine eriti keeruline olla,“ nentis Saadi. „Sageli on ka nii, et väärkoheldav inimene tunneb olukorra pärast muret, ärevust, hirmu või isegi piinlikkust ja süüd. Sellisel juhul võib tal olla raske toimuvast rääkida ning abi küsida.“
Ka sotsiaalkindlustusametist mööndi, et eakate vähene teadlikkus probleemist ning väljapääsuvõimalustest takistab neid abi leidmisel. „Päris suureks probleemiks on hetkel see, et eakate teadlikkus on madal. Eriti varjatumate vägivallavormide puhul ei osata sageli isegi kuhugi pöörduda,“ nentis Auris Aleksandrov.
Ehkki abi on justkui käeulatuse kaugusel, siis on vanemaealised perevägivalla kui nähtuse mõistmisel ning sellele reageerimisel ajast justkui maha jäänud – seda paljuski ka põlvkondlikel põhjustel, mis paneb enda kannatustele läbi silmade vaatama. Sageli pole aga lihtsalt võimalusi või teadmisi selleks, et moderniseerunud ühiskonnas abi otsida ja leida. „Eakad on justkui unustatud sihtrühm. Sageli jäävad vanemaealised välja ka riiklikest arengukavadest või muudest meie ühiskondlikku elu kujundavatest dokumentidest,“ rääkis kogemusnõustaja Haini Tammeoks. Tema sõnul suunatakse peamine fookus näiteks ettevõtetele, noortele, tervisele kui sellisele, laste huviharidusele ja muule säärasele. „Kõigele sellele on kindlasti vaja ka tähelepanu pöörata. Ometi hakkab silma, et eakate osa on sellistes dokumentides väga minimaalne ja puudulik.“
Kogemusnõustaja sõnul on üks eakate suurimaid hirme see, kuidas oma eluga niimoodi toime tulla, et ei peaks kellestki sõltuma või lähedastele koormaks olema – nagu vanem generatsioon enda eest hoolitsemist mõnikord ise tajub. „Minu järeldus on, et eakatele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Nad peavad mõistma, et on täpselt sama olulised ja väärtustatud kui ülejäänud vanusegrupid,“ leidis ta.
Vanemaealise hooletusse jätmine on samuti vägivald
Probleemiks on seegi, et paljud eakad ei taju nendega toimuvat vägivallana, kuigi füüsiline väärkohtlemine tegelikult toimub. Liigagi sageli peetakse seda aga normaalsuseks. „Sellest, et löömine ja selle käigus tekkinud sinikas on füüsiline vägivald, saadakse enamasti veel aru,“ rääkis Tammeoks. „Samas näiteks tõukamist ja selle tagajärjel kukkumist enam vägivallana ei nähta. Pigem süüdistatakse hoopis ennast. Öeldakse näiteks, et mul on halb tasakaal ja ma olen ise süüdi, et kukkusin ja viga sain.“ Kogemusnõustaja sõnul ei taha vanemad inimesed endaga toimuvast sageli ka seepärast rääkida, et tunnevad häbi, kuidas nendega on käitutud ja mida nad on lasknud endale teha.
Lisaks otsesele füüsilisele vägivallale näiteks vanemaealist hooldava pereliikme poolt kuulub eakaid puudutavate vägivallaliikide alla ka hooletusse jätmine. See võib toimuda nii koduseinte vahel kui mitmesugustes institutsioonides. Näiteks hooldushaiglates, kus tuleks tegelikult tagada hea kohtlemine ja inimväärne hooldus. Justiitsministeeriumi analüüsist tuli välja seegi, et kõigist vanemaealise ohvriga vägivallajuhtumitest leidis ligemale kümnendik aset mitmesugustes sotsiaalhoolekandeasutuses nagu näiteks sotsiaalkorter, hoolekandeasutus või ühiselamu.
Tihtipeale on sellist olukorda äärmiselt raske tuvastada ning toimuv leiab aset varjatult ja teiste ühiskonnaliikmete teadmata. Nii tõi Tammeoks näitena juhtumi, kus hooletusse jäetud 86 aastane avastati alles pärast seda, kui tema venna poolt korraldatud joomingu käigus läks samast korterist kaduma üks naine. Hiljem leiti naine pargist surnuna ja hakati uurima, mis temaga ikkagi juhtus.
„Siis tuligi välja, et korteris elanud vanemaealisel polnud praktiliselt mingeid sanitaarseid tingimusi,“ rääkis Tammeoks. „Talvel ta üldse väljas ei käinudki. Suvel olevat mõnikord oma maja ees istunud, nagu naabrid kommenteerisid. Avastati ta seevastu kohutavast seisust. Aga märkimisväärne on, et kogu lugu tuli välja hoopis ühe teise juhtumiga seoses. Ilma selleta poleks hooletusse jäetud vanainimesest võib-olla kunagi teada saadudki.“
Hooldekodudes ja mujal elavad eakad on ääretult haavatavas seisus
Seoses oma uurimustööga pöördus Tammeoks ka paljude hooldekodude poole, et uurida, kuidas eakate olukord ja nende seisund seal ikkagi on. „Paljudest hooldekodudest ei saanud ma üldse vastust,“ nentis Tammeoks. „Osad kirjutasid, et neil hooletusse jätmise ja institutsionaalse vägivalla juhtumeid ei ole. Mõned aga teatasid, et eakate tervislik seisund olevat nii halb, et nad isegi ei saavat mu küsimustele vastata ega enda seisukorda kommenteerida.“
See kõik pani kogemusnõustaja mõtlema, kui õrnas kohas eakad neis asutustes tegelikult on. „Nad ei saa ennast õieti kaitstagi,“ nentis Tammeoks. „Juhul, kui nad vägivalla või muud laadi väärkohtlemise all kannatavad, siis pole neil võimalik selle kohta isegi tõendeid koguda. Ausalt öeldes on see kõik üsna hirmutav ja kurb.“
Üks hooldekodu töötaja, kes oli nõus Tammeoksale pikema intervjuu andma, märkis, et nende juurde toodavatel eakatel tavaliselt vägivalla tunnusmärke ei olevat. „Pigem märgatakse ikkagi seda, kuidas üks või teine vanemaealine on hooletusse jäetud. Olgu nad siis mustad, täitanud või muud sellist,“ rääkis kogemusnõustaja.
Probleemiks on Tammeoksa sõnul ka kannatanute endi poolne olukorra eitamine. Ühelt poolt hoiab eakaid ohvreid tagasi häbi, et nendega on niimoodi käitutud. Teiselt poolt aga ka kasvatus ja kultuur, sest vanema generatsiooni noorpõlves suhtuti koduvägivalda nii, nagu see oleks perede siseasi ja teistesse ülepea ei puutuks. „Nad on oma põhimõtetes nii kindlad ja tunnevad samal ajal, nagu oleksid kõiges juhtunus ise süüdi,“ rääkis ta. „Nähakse telekast, kuidas nooremad naised kannatavad, ja leitakse, et hoopis nende olukord on hull ja neid tuleb rohkem aidata. Neil on ju väikesed lapsed ja nõnda edasi. Enda kohta leitakse seevastu, et küll nad kannatavad halva kohtlemise ära ja ega see olukord ikka nii hull ka pole.“
Paljud eakad hakkavad tekkinud olukorras ka ennast süüdistama. Leitakse, et ollakse ise saamatud ega tulda oma asjadega toime, muutudes nii ka lastele koormaks. Oma väidetava saamatuse tõttu õigustatakse muu hulgas lähedaste, näiteks laste poolt toime pandavat vägivalda. Leitakse, et nende pahameel on loomulik, sest neil on ju oma mured ja vanainimene ongi neile justkui risuks jalgu jäänud – vähemalt nii võivad eakad end ise tunda ja näha.
Võõraks jäänud maailmas on raske abi leida
Abi otsimiselt tõukab tagasi ka võõraks muutunud maailm, kus kõik käib üha rohkem digitaalselt ja internetipõhiselt. „Paljudel pole kodus üldse internettigi,“ nentis Tammeoks. “Saati siis veel oskuseid seda kasutada.”
Lisaks võis paljude vanemaealiste elu rikkuv vägivald alata juba aastaid tagasi, kui ohvrid olid alles noored ning ühiskonnas suhtuti lähisuhtevägivalda teisiti. „Nad ei pruugi teadagi, et nüüd on olemas mitmesugused võimalused abi leidmiseks ja kogu suhtumine on muutunud. Ei teata ka, missuguseid teenuseid pakutakse. Kui neist kuuldaksegi, siis arvatakse sageli, et need on mõeldud ainult noortele.“
Nii leidis ka üks 79 aastane vägivalla tõttu kannatanud ja Tammeoksa poolt küsitletud eakas, et probleemist tuleks rohkem rääkida ja vanemaealised paremini abi juurde juhatada. „Eks seal internetis on ju info olemas, aga mul pole arvutitki ja ega ei oskagi seda kasutada,“ rääkis eakas kannatanu. „Kuidas ma seda infot sealt siis leian. Hea, kui kogu info on paberil mustvalgelt kirjas.”
Üks teine, 69 aastane küsitletu arvas jällegi, et kui vanemaealistel oleks ühiskonnas oma koht ja nad ei oleks nii tõrjutud nagu praegustel aegadel, siis julgeksid paljud neist ka rohkem abi küsida. Teisalt ei otsi paljud eakad abi sellegi pärast, et nad on oma väärkohtlejaga sõltuvussuhtes – olgu selleks siis hooldaja, laps või abikaasa. „Öeldakse, et kui tema peale kaeban, siis läheb ta sellest ainult kurjemaks. Ei too mulle enam süüa, ei aita toime tulla,“ rääkis Tammeoks eakate ohvrite muredest.
Keeldus suremast vägivaldses suhtes
Kogemusnõustaja sõnul on raskest olukorrast võimalik tegelikult välja tulla ja abi leida, kui probleemi ainult tunnistada ning hakata sellest ka väljapääsu otsima. Pärnu Naiste Tugikeskuse juhi Margo Orupõldi sõnul esineb trööstitu statistika ja traagiliste juhtumite kõval tõepoolest ka edulugusid, mis võiksid inspireerida meid kõiki enda eest julgemalt seisma.
„Nii näiteks tuli meile üks 89-aastane, kes ütles, et ta ei ole valmis surema vägivaldses suhtes,“ rääkis Orupõld. „Kui ta meie juurde tuli, siis olid tal tasakaaluhäired, suured raskused liikumisel ja ta oli peaaegu kurt. Ometi oli ta kindlalt otsustanud, et tahab lahutust, aga tal on vaja selleks meie abi – ja kui inimene on sellise otsuse juba langetanud, siis on tema aitamine tegelikult lihtne.“
Kui eakas naisterahvas läbi lahutamise kadalipu vabadusse aidati, siis tegi ka tema füüsiline tervis sajakaheksakümne kraadise pöörde paremuse suunal. Vägivallast pääsenud eaka naise tasakaaluhäired kadusid, ta võttis juurde ja suutis jälle püsti seista ja naise kuulmine paranes. „Kui inimene nii konkreetselt otsustab ja ütleb, et tema vägivaldses suhtes surra ei taha, siis on meil teda juba hoopis lihtsam aidata ja me saame ta edukalt uude ellu juhatada,“ kinnitas Orupõld.
Selleks, et vägivalla tõttu kannatavad eakad paremini abi leiaksid, julgustavad spetsialistid meid kõiki ümbritsevaid inimesi rohkem märkama ning neid vajadusel ka vastavate tugiliinide ja -teenusteni juhatama.
Abivõimalused:
- 116 006 ‒ sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon, mis pakub kriisinõustamist ööpäevaringselt. Välismaalt helistades +372 614 7393.
- 116 123 ‒ sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon (Nõustajad pakuvad emotsionaalset tuge iga päev ajavahemikul kell 10–24 ning hingehoidjad on samal liinil kättesaadavad kell 16–24. Helistamine on tasuta ning tuge saab mõlema teenuse puhul nii eesti, vene kui ka inglise keeles).
- palunabi.ee ‒ sotsiaalkindlustusameti ohvriabi veebileht, kust saab nõu mh tekstivestluses.
- 660 6077 – sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliin.
- Kui ohus on elu ja tervis, helista 112.
- Piirkondlikud ohvriabitöötajate kontaktid: Ohvriabi | Sotsiaalkindlustusamet
