Kuigi normiks on kujunenud olukord, kus lahku minnes on ühised lapsed enamasti ema kasvatada, siis nüüd on usutavasti suurenemas nende laste arv, kes jäävad isa juurde elama.
Eestis ei peeta küll statistikat, mis näitaks, kelle juurde lapsed elama jäävad, ent perekeskuse Sina ja Mina perenõustaja Mari-Liis Tikerperi usub, et veidi suurenenud on nende laste osakaal, kes jäävad isaga. Tikerperi hinnangul on sageli elatustaseme vahe otsustajaks. „Karjääri teinud isa olukord on parem kui palju kodus olnud emal ja nii leitakse, et lastel on isa juures parem,“ selgitab ta.
Ka Harju maakohtu esinaise Helve Särgava kinnitusel on lapsed pärast lahkuminekut enamjaolt ema hooldada, kuid kohtunikuna on ta näinud ka juhtumeid, kus lapsed jäävad isa juurde. Sellesuunalisest tendentsi ta siiski kinnitada ei taha. Mõnel aastal on rohkem juhtumeid, kus lapsed jäävad ema juurde, teisel jälle vastupidi.
Uut meest laps ei rõõmusta
Särgava nõustub Tikerperiga ning nendib, et elatustaseme vahe on üks põhjustest, miks laps isa juurde jääb „Kui ema on pere juurest lahkunud, siis ei ole tal endalgi õiget elamiskohta,“ märgib Särgava.
Kui ema kolib uue kaaslase juurde, siis sageli ei ole too huvitatud, et naisega tuleks kaasa ka laps. „See on tõsine indikaator,“ rõhutab Särgava ja kinnitab, et kui ema uus partner ei ole lapsest juba algusest peale huvitatud, siis ega see armastus ka ajapikku teki. Seetõttu tuleb vältida olukordi, kus last hakatakse uues peres vihkama või veelgi hullem – tema kallal vägivalda kasutama.
Särgava kinnitusel saab määravaks seegi, kui emal ei ole kindlat sissetulekut või kui tal on meelemürkide tarvitamisega probleeme. Tikerperi lisab ühe põhjusena veel ema tõsised enesehinnangu probleemid. Kõiki neid aspekte uurib lahutusprotsessis lastekaitse spetsialist.
30ndates eluaastates Tallinnas ehitajana töötava Martini* hoolde jäi pärast elukaaslasest lahkuminekut nende ühine laps ja sarnase saatusega tuttavaid on Martinil veelgi. Martin ei olnud oma lapse ema Katrega* küll abielus, mistõttu jäi ära tülikas lahutusprotsess, kuid osa põhjuseid, miks laps ema juurde ei läinud, olid siiski samad.
Nimelt leidis Katre uue elukaaslase, kolis välja ja kuigi alguses pidi laps tema juures elama, tunnistas naine peagi Martinile, et laps segab tema uut pereelu. Nii katkestas Katre nii Martini kui lapsega igasugused suhted.
Oluline tagada turvatunne
„Ta kohtus lapsega viimati 2006- aasta 2. septembril,“ märgib Martin. Enne seda nägi ema oma last viimase sünnipäeval juulis. Rohkem pole Katre lapse vastu huvi tundnud. „See on väga müstiline, ma nagu ei mõista seda,“ on ka Martin naise käitumisest hämmeldunud, kuid lisab, et ei oleks ette kujutanud, et tema laps elaks peres, kuhu teda ei taheta.
Martin kinnitab, et kuni lahkuminekuni oli Katre lapsele väga heaks emaks. „Kindlasti palju parem emana kui mina isana,“ usub Martin. Laps sündis armastusest. „Ei olnud tööõnnetus,“ kinnitab mees. Seda raskem oli lapsel uue olukorraga leppida, kui ema tegi kannapöörde ning kadus toona 4-aastase tüdruku elust täielikult.
Tartu Ülikooli kliinikumis lastepsühholoogina töötav Ruth Raielo nendib, et Martini juhtum ei ole tavapärane. Siiski on ta kokku puutunud perekondadega, kus üks vanem on lahkunud ning seetõttu teab, et kõige olulisem on tagada lapsele turvatunne.
Raielo märgib, et sageli on just ema lapsele kõige olulisem täiskasvanu ning kui ta äkki lahkub, kaob ka lapse turvatunne. Allesjäänud hooldaja ülesanne on aidata seda tunnet taastada ja kinnitada, et tema ei kao kuskile.
Laps jonnis rohkem
„Mida väiksem laps, seda kiiremini ta taastub, suuremal tekivad küsimused,“ räägib Raielo. Suurem laps võib hakata ka iseend süüdistama. „Isa asi on seletada, et see ei ole tema süü.“
Martin tunnistab, et alguses oli tal lapsega raske, sest lapsel olid emast ainult head mälestused. „Talle ei jõudnud üldse kohale, miks emme kadunud on.“ Martin tunnistab, et laps hakkas rohkem protestima. „Igasugu rumalusi genereeriti hoogsamalt ja vastuhakk oli suurem.“ Laps küsis sageli emme järele, eriti siis kui tuju oli paha.
Mari-Liis Tikerperi nõustub Raieloga, et reeglina tekib lapsel emaga tugevam kiindumussuhe. Seega variseb ema lahkudes lapse maailm kokku. Raielo sõnul võib laps nende eakaaslaste suhtes agressiivseks muutuda, kellel on ema olemas, kuid ta võib ka hoopis endasse tõmbuda.
„Käitumisraskused, õpi- ja keskendumisprobleemid, pea- ja kõhuvalud, voodimärgamine jms on osa probleemidest, mis võivad emotsionaalselt kannata saanud lapse juures esineda,“ lisas Tikeperi.
Tikerperi soovitab turvatunde tekitamiseks järgida kindlat päevaplaani, panna paika piirid, pidada kinni lubadustes ning vältida pahandamist. Ühendust tasub võtta perenõustaja või psühholoogiga. „Vahetu nõustamisega saab paremini aidata ja spetsialist oskab näha ka neid probleeme, mis endal kahe silma vahele jäävad,“ julgustab Tikerperi.
*Nimed isikute anonüümsuse huvides muudetud
Autor: Sigrid Sõerunurk
