Või kui hindame, teeme seda liiga hilja. Terve elu me nutame taga inimesi, asju, hetki, mälestusi, mida me võibolla enam kunagi tagasi ei saa. Kuid see ongi elu võlu. Võlu seda kõike tagasi võita, korrata ,või unustada. Kõik, mis me oma elu jooksul saavutame on siiski alati kellegi kaasabil, üksik inimene ei saa olema kunagi õnnelik ega saavuta ka elus.
Seetõttu seda, mille poole ihaldab ta kõige rohkem, tuleb hinnata seda, mis on olnud. Eraldada kaunimad ja teinekord ka parimad mälestused nendest, mida sa tagasi püüdled. Peab teadma, et kõik elus pole võimalik ning ka parimad ajad mööduvad ja jäävad igaveseks meile. Neile, kes mäletavad ja suudavad armastada. On aegu, mis ei kordu ja tegelikult ongi hea, sest muidu ei hindaks me neid niivõrd ja ei hindaks ka neid aegu mis meil alles ees on, sest kui need kätte jõuavad me teame, et neist tuleb kinni hoida, tuleb hinnata seda mis meil on ja püüelda parema tuleviku poole.
