Viimase kolme aasta kriisid on eriti teravalt esile toonud elutähtsate ravimite nappuse. Eriti kui epideemia või hooajalised nakkuspuhangud kasvatavad nõudlust. Teatav ravimipuudus on maailmaturul alati olnud, kuid see ei olnud nii terav kui praegu. Näiteks 2019. aastal teatasid loa omanikud ravimiametile 284 ravimi tarne viibimisest, mullu aga jäi hiljaks suisa 352 ravimit.
„Tõepoolest on Eestis praegu puudu mõned antibiootikumid, silmatilgad, palavikku alandavad siirupid. Selle põhjuseks on ülemaailmsete tootjate tarned ja peagi olukord normaliseerub. Turul on asendusravimeid. Patsiendid saavad kogu teabe arstidelt ja apteekrilt,“ ütles perearst Irina Fomkina.
Praegune olukord on loomulikult kujunenud lisakoormuseks nii arstidele kui ka apteegitöötajatele, sest patsiendid vajavad abi alternatiivravimite valikul. „Arstid peavad tavapärasest sagedamini käima apteegikettide ja ravimiosakonna lehtedel, et vaadata kas ja millistes apteekides on ravimeid. Mis puutub krooniliste probleemidega inimestesse, siis neil reeglina on väike varu ravimeid olemas ja nendega ei ole nii kiiret, nagu näiteks ägedate haigustega patsientidel, kes ei pruugi väljakirjutatud ravimit kuskilt saada. Nüüdseks arstid juba teavad ligikaudu, et millised ravimid on raskesti leitavad ja kirjutavad välja alternatiivseid ravimeid,“ ütles perearst Sergei Saadi.
Apteeker Mariana Janiašvili usub aga, et kõik läheb vaikselt paremaks. „Tänapäeval on teatud probleemid laste palavikku alandavate siirupite tarnimisel,“ märkis ta. „Tarnimist oodatakse jaanuaris ja veebruaris. Hetkel on osades apteekides veel varusid. Retseptiravimitest on probleemiks osade antidepressantide, antibiootikumide, diabeedi ja rasvumise ravis kasutatavate ravimite (süstide), mõnede diureetikumide, glaukoomi raviks mõeldud silmatilkade ja lokaalselt manustatavate akneravimite tarnimisega.“
Perearstid ja apteekrid soovitavad kodus hoida krooniliste haiguste korral kuu ajalist ja ägedate infektsioonide jaoks nädalast ravimivaru. See aga ei tähenda, et peaks paanikasse sattuma ja apteekides riiulite kokkuostmisega kunstlikku defitsiiti tekitama, mis muudaks niigi keerulise olukorra ainult keerulisemaks.
Kas uus poliitika päästab olukorra?
Sotsiaalministeerium kinnitas ja kuulutas aasta alguses välja koostöös ravimitööstusega koostatud Eesti ravimipoliitika aastani 2030. Mis on selle programmdokumendi olemus ja millised muutused meid selle elluviimisel ees ootavad?
Et mõista, miks Eestil oli uut ravimipoliitikat vaja, tuleb vaadata Euroopa ravimiturgu tervikuna. Koroonaviiruse pandeemia on paljastanud Euroopa ühise farmaatsiatööstuse kriisideks valmisoleku probleemi. Pandeemiaaegne ravimite nappus on tinginud vajaduse koostada Euroopa jaoks uus ravimistrateegia ja muuta seadusandlust.
Ravimite kättesaadavus ja katkematu tarnimine on selle strateegia üks peamisi eesmärke. Selles märgitakse, et ravimite kättesaadavus patsientidele on Euroopa Liidus endiselt väga erinev ja sõltub suuresti ravimitootjate majanduslikest otsustest. Sellega seoses kavatseb EL üle vaadata kõikide osapoolte kohustused ravimiturul ja stiimulid, mis mõjutavad ravimite turule tulekut.
Eesti ravimituru iseärasused
Eesti peab Euroopa Liidu liikmena viima oma uimastipoliitika kooskõlla üleeuroopalisega. Kui Euroopa sõltub suuresti Hiina ja India toimeainete ja valmistoodete tarnetest, siis Eesti on peaaegu täielikult sõltuv olukorrast Euroopa ravimiturul, sest kriitilisi ravimeid siin ei toodeta.
Eesti ravimiturg on spetsiifiline oma väikesemahulise ja tagasihoidliku kodumaise ravimitootmise tõttu. Euroopa tootjatel ei ole sageli tulus tarnida uuenduslikke ravimeid suhteliselt väikestele turgudele. Müügiloa saanud ravimpreparaadid jõuavad mõnes osas liiduvabariikides turule kas olulise hilinemisega või ei jõua üldse. Näiteks 2020. aastal ei saanud Eesti pooli müügiloaga ravimitest.
Kehtiv EL-i määrus kohustab litsentsiomanikke tarnima ravimeid kolme aasta jooksul vähemalt ühte EL-i riiki. Sellest aga ei piisa, et motiveerida litsentsiomanikke alustama tarneid majanduslikult ebaatraktiivsetesse väikese turuga riikidesse. Väikese arvu patsientide jaoks vajaliku ravimi tarne loomine ei ole majanduslikult otstarbekas.
Mida uus poliitika muudab?
Eesti ravimipoliitika põhieesmärk on tagada ravimite stabiilne kättesaadavus ja ratsionaalne kasutamine, mis võimaldab pikendada tervena elatud eluiga ja parandada patsientide elukvaliteeti.
„Lahendamist vajavad mitmed küsimused: kuidas tuua Eesti turule uusi ravimeid, kuidas veelgi vähendada patsientide omaosalustasusid ravimite eest ning kuidas ennetada tarneraskusi ja leevendada nende mõju patsientidele,“ ütles tööohutus- ja töötervishoiu Minister Peep Peterson. „Meditsiinivaldkonna osapoolte kokkuleppel sündis esmakordselt ametlikult kinnitatud poliitikadokument, mis on selle valdkonna probleemkohtade detailne analüüs. See on märkimisväärne tegevus, kuid meil on plaanitud meetmete elluviimisel ees palju tööd.“
Programmdokument sisaldab kahte osa: ravimite Eesti turule tulek ja nende edasine ratsionaalne kasutamine. Esimene osa on pühendatud ravimite kättesaadavusele ja taskukohasusele. Teises osas kirjeldatakse tõenduspõhise väljakirjutamise ja ravimite ratsionaalse kasutamise põhimõtteid, üldsuse ravimiteadlikkuse tõstmist, ravimite keskkonnamõjude vähendamist ning kvaliteetse apteegiteenuse arendamist.
Inimeste harimiseks tuleb neid kohelda võrdsetena
Nagu märkis proviisor Aleksei Morgunov, on dokumendil nii tugevaid kui ka nõrku külgi. „Eriti julgustav on see, et riik plaanib senisest enam tähelepanu pöörata ravimite tõendusbaasile, kuna põeme ikka veel Ida-Euroopale levinud haigust, mille sümptomiteks on tõestatud efektiivsuseta vanade ravimite kasutamine,“ lausus ta. „Mulle meeldis punkt, et peaksime inimesi harima ja rääkima ravimite õigest kasutamisest. Selleks peame aga suhtuma patsiendisse kui võrdväärsesse protsessis osalejasse ilma igasuguse üleolekuta.”
Eesti Apteekide Liidu vanemproviisor Kaidi Sarv leiab aga, et ravimipoliitika ravimite kättesaadavuse probleemi oluliselt ei paranda. “Ravimite kättesaadavust mõjutavad suuresti globaalsed ja riigisisesed kõikumised, st kui ravimi tootmise või tarnimise käigus juhtub midagi (tehase tulekahju, piiride sulgemine või liiklusummik Suessi kanalis) või nõudlus suureneb,“ rääkis ta. „Mõne olulise ravimi puhul (nagu juhtus näiteks koroonapandeemia ajal) saavad riigimehhanismid kriisi tagajärgi ainult leevendada. Eesti on kahjuks liiga väike, et oma vajaduste rahuldamiseks oma ravimitootmist arendada. Samas on Eesti õnneks piisavalt väike, et teistesse riikidesse kogunenud ülejääkidest oma kodanike vajadusi rahuldada.“
Ravimiosakonna peadirektori asetäitja Ott Laius on kindel, et ravimipoliitika mõju inimestele kohe tunda ei saa. „Pigem väljendub mõju väikestes positiivsetes muutustes,“ märkis ta. „On tõenäoline, et ravimite tarnimise viivitused ei mõjuta patsientide ravirežiime praegusel määral. Lisaks saavad kliendid apteekides lisateenuseid ning vajalikud ravimid on soodsamad.“
