Eestis karjaimmuunsust ei ole ega tule niipea
Arutelu Eesti vaktsineerimiseesmärkide üle on jäänud ajast maha. Endiselt räägitakse 70% vaktsiinidega hõlmatusest (või läbipõdemisest) kui tasemest, mil saabub karjaimmuunsus ja viirus enam ei levi.
70% on paraku karjaimmuunsuseks kaugelt ebapiisav, juba pikemat aega.
Eriti, kui see arutelu hõlmab vaid täisealist elanikkonda, mis on olnud Eesti vaktsineerimiskampaania fookus. Ehkki meil pole hetkel kehtivat vaktsineerimiskava ja numbriliste ja kuupäevaliste eesmärkide osas on vaktsineerimise korraldamise juhid (Tanel Kiik, Marek Seer, Maris Jesse) olnud äärmiselt ebaselged, siis “sügiseks” loodetakse immuniseerida just 70% täisealistest elanikest.
Sedagi eesmärki on nimetatud praeguse süstimistempo juures ebareaalseks.
Karjaimmuunsust praeguste eesmärkide ja kava põhjal Eesti ei saavuta. Et selleni jõuda, peaks meie vaktsineerimiseesmärgid olema märgatavalt ambitsioonikamad.
Mis on karjaimmuunsus?
Karjaimmuunsus on immuunsuse tase (kas vaktsineerimise või läbipõdemisest saadud loomuliku immuunsuse kaudu), millest alates haigus enam ei levi, kuna ei leia kellegi nakatumise korral tema ümbrusest piisavalt inimesi, keda edasi nakatada.
Karjaimmuunsus tähendab seetõttu kaitset ka neile, keda ei saa vaktsineerida, näiteks inimesed autoimmuunhaigusega või muude immuunsüsteemi probleemidega ja inimesed, kes kannatavad väga tõsiste haiguste, näiteks vähi all. Või lapsed, kellele sobivaid vaktsiine veel pole.
Puhas matemaatika: karjaimmuunsuse tekkeks vajalik immuunsete protsent ühiskonnas on välja arvutatav lihtsa valemiga: 1-1/R0
R0 tähendab antud viiruse(tüve) loomulikku nakatumiskordajat (reproduktsiooni alusarv). See näitab, mitut inimest nakatab keskmiselt iga nakatanu, kui ühiskonnas pole üldse immuunsust ega tavakäitumisele ehk kontaktide arvule pole seatud piiranguid.
Mida nakkavam on viirus ehk mida kõrgem on nakatumiskordaja, seda kõrgem on ka vajalik vaktsiiniga hõlmatuse määr või läbipõdenute protsent ühiskonnast.
Koroonaviiruse muutumine
Siiamaani räägivad paljud karjaimmuunsuse tasemest, kui immuunsus on vähemalt 60% elanikkonnast. See vastas tõele COVID-19 esimese Hiinas Wuhanis levima hakanud viirusetüve korral. Selle R0 oli 2,5 ehk iga haigestunu nakatas keskmiselt 2,5 inimest.
Briti tüvi (uue nimega Alpha), mis tõi paljudes riikides, sealhulgas Eestis ränga kevadise koroonalaine, tegi seda seetõttu, et oli tunduvalt nakkavam varasematest tüvedest. R0 oli selle puhul lausa 4,5. Mida vaktsineerimiskavas aga arvesse ei võetud, et see tähendab ka seda, et karjaimmuunsuseks on vajalik vähemalt 77,8% inimeste immuunsust.
Seega jäi meie vaktsineerimisplaan juba jaanuarist alates, mil Briti tüvi siin levima hakkas, ajast maha.
Praeguseks Eestis leviv Delta ehk India tüvi on aga veel tunduvalt nakkavam. Selle R0 pole veel selge, kuid enamik hinnanguid pakub, et see on lausa 8 kandis.
Kui R0 on 8, siis peab karjaimmuunsuse tekkeks olema vaktsineeritud või läbi põdenud 87,5% kogu rahvastikust (ehk imikust raugani).
See peaks olema Eesti vaktsineerimiskava eesmärk.
Ilma lapsi immuniseerimata matemaatiliselt võimatu
Nii vaktsineerimise strateegia töörühma juht Maris Jesse kui teadusnõukoja juht Irja Lutsar on hiljuti öelnud, et laste ja noorte vaktsineerimine pole Eestis prioriteet.
Kui lapsi ja noori aga ei vaktsineerita, siis on karjaimmuunsuseks vajaliku hõlmatuse protsendi saavutamine ka matemaatiliselt võimatu.
Et 87,5% kogu rahvastikust oleks hõlmatud, aga alaealisi ei vaktsineerita, siis tuleks täisealisest elanikkonnast vaktsineerida … 109%!
Kui lähtuda sellest, et me ei vaktsineeri alla 12-aastasi, kellele ei ole vaktsiine sobivaks seni veel kuulutatud, aga vaktsineerime 12-18-aastasi, siis peab karjaimmuunsuse jaoks vaktsineerima kõik üle 12-aastased. Isegi 100,6% neist.
Nii et see pole isegi teoreetiliselt võimalik.
Praktiliselt, arvestades Eesti võimekust ja inimeste valmidust vaktsineerida, on eesmärk veel eriti utoopiline.
“Leevendust” pakub läbipõdemisest saadav loomulik immuunsus
Õnneks ei saada immuunsust üksnes vaktsineerimisest. Tartu Ülikooli poolt tehtud regulaarse seireuuringu järgi on mingid antikehad olemas juba 68% Eesti inimestest.
43,5% on neid, kes on saanud vähemalt 1 vaktsiinisüsti. Seega, kui uskuda seireuuringu andmeid, on ligi 25% haigust põdenud ja omandanud sellest vähemalt mingi immuunsuse taseme.
Kui püsiv ja tugev see immuunsus on, pole muidugi teada.
Samuti, sellele lootmine, et läbipõdemisega saavutame selle, mis kehva vaktsineerimispoliitikaga tegemata jääb, on Covid-19 põdemisega kaasnevate võimalike pikaajaliste terviseriskide valguses lihtsalt ebaeetiline.
Maailmas haigestumine kasvab
Et karjaimmuunsusest oleme veel väga kaugel, näitab ka eeskujulikult vaktsineerinud Ühendkuningriigi väga suur haigestumise laine. Nakatumiste kasv on hetkel sama kiire, kui nende tõsiselt hullu II laine ajal, mis toimus enne vaktsineerima hakkamist. Seda vaatamata sellele, et UKs on väga paljud vaktsineeritud (67% vähemalt ühe doosiga). Ja väga paljud on haigust põdenud.
Ühendkuningriigi probleem on selles, et väga paljud on endiselt ikkagi vaktsineerimata ja nende seas saab haigus levida, aga samuti selles, et nemad on palju vaktsineerinud ühe doosiga, lükates teise edasi. Delta tüve vastu aga ühest doosist ei piisa, eriti AstraZeneca vaktsiini puhul, mis UKs peamine on olnud.
Nakatumiste kasv on toimunud ka kõik ühiskondlikud piirangud kaotanud Iisraelis, mis vaktsineeris väga kiiresti ja reeglina kahe doosi mRNA vaktsiinidega ka üle 60% oma elanikkonnast, kuid seejärel jäi vaktsineerimistempo soiku.
Kui üldise vaktsineerimistempoga jänni jäänud Eestis on juba 36% elanikkonnast vaktsineerimiskuur lõpetatud, siis Delta tüvi põhjustab suuremaid riske näiteks Soomele, kus vaid 22% on vaktsineeritud kahe süstiga ja suurem pingutus on läinud 1 süsti viimiseni võimalikult paljudeni.
Miks karjaimmuunsus veel võimatu on?
Aeglane vaktsineerimistempo, madalad ambitsioonid ja laste-noorte kõrvalejätmine pole muidugi ainukeseks takistuseks karjaimmuunsuse poole liikumisel. Uusi viirusetüvesid jääb veel pikaks ajaks looma ka:
• globaalne ebaühtlus vaktsiinide kättesaadavuses
• lõhed rikaste ja vaeste riikide ja ühiskonnagruppide vahel
• vaktsiinivastasus
• jätkuvad kahtlused, kui tõhusalt vaktsiinid nakatumist peatavad. Raskete haigusvormide ja surmade ennetamisel on parimad vaktsiinid väga tõhusad, ent nakatamise peatamine on karjaimmuunsuse seisukohalt ülivajalik.
Lõpetuseks, kas see pessimistlik vaade karjaimmuunsusele tähendab, et pingutused vaktsineerimisel on asjatud? Loomulikult mitte. See tähendab, et pingutada tuleb lihtsalt veel palju rohkem ning inimeste vaktsineerima saamiseks teha julgemaid otsuseid (sh ilmselt ka mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute erinev kohtlemine), kui loodame jõuda oma ühiskondadega tagasi normaalsusesse.
Allikas. Eesti Ekspress
