Polariseeriv koroonaaeg tekitab juba füüsiliseks minevaid kähmlusi maskinõudjate ja -eirajate vahel. Ühed olevat hoolivad ja uskuvat teadlasi. Teised vastutustundetud lamemaalased, kes teadlasi ei kuula.
Parafraseerides kurikuulsat propagandaisa: kuuldes fraasi „teaduslikult tõestatud”, haarab mu käsi kabuuri järele. Seda sellepärast, et teaduse kummardamisest on saanud justkui uus religioon. Kõik, mida teadlane ütleb, on aksioom. Õiged, kes seda järgivad. Mitteuskujad on ketserid, kes tuleks risti lüüa.
Olen ise teadust teinud ja hästi kursis selle võimekusega maailma seletada. Pikalt ei peatu, aga olgu öeldud, et see on väga piiratud. Uued avastused, mis eriti radikaalsel juhul vormuvad paradigmamuutusteks, annavad aeg-ajalt teed hoopis avaramale mõistmisele. Tõsine teadlane ise kahtleb peaaegu kõiges. Lisaks kehtib iga teadusjäreldus kindlatel tingimustel, mida uudislood ei kajasta. Tagatipuks eksisteerib suur hulk nn teadust, mis avaldab üksnes tulemusi, mida selle rahastaja vajab. Seega leiab teadust seinast seina ja selle abil võib tõestada risti vastukäivat. Millist teadust uskuda?
Tekkis soov superhoolijate usu kuulikindlust nende endi vahendiga pisut järele katsuda. Kaevusin igat sorti teadusse, saamaks pilti ette. Ajastule kohaselt on infot palju, aga enamik teadusena nö anekdootlik. On vähe praktilise väärtusega artikleid. Huvitaval kombel ühendab neid tõdemus: teave maski kasust on väga vastuoluline. Enamik jõuab sellest hoolimata järeldusele: mask aitab. Kuidas siis täpselt?
Loe edasi SIIT
Allikasl EPL
