Ostjaid jagub – kui oleks vaid, mida müüa
Kriisist taastumine on toimunud nii jõudsalt, et majanduse murekohaks on nõudluse asemel saanud pakkumine. Kui hinnatõusust ja defitsiidist midagi positiivset otsida, siis ehk aitab see jahutada nii mõnegi pensioniraha väljavõtnu indu oma rahast lahkuda.
Nõudlust jagub
Statistikaameti poolt lõppeval nädalal avaldatud andmed jaekaubanduse tulemuste kohta augustis näitavad, et kaupmeeste äri õitseb hästi. Isegi inflatsiooni mõju kasvust maha lahutades, tõusis jaemüük püsihindades aastavõrdluses 9,4%. Eelnevatel kuudel aprillist juulini sai jaemüügi kasvu mõõta lausa kahekohalise arvuga, ent aeglustumisest on rääkida selgelt liiga vara. Kõrged müüginumbrid kindlustab juba ainuüksi septembri alguses kontodele laekunud pensioniraha. Isegi kui valdav enamus pensionisäästud välja võtnud inimestest ei tormanud seda otsejoones laiaks lööma, piisab rekordiliste müüginumbrite saavutamiseks ka piskust. Ostujõudu aitab lisaks tugevdada hoo sisse saanud palgakasv ja ka tööhõive kerkib jõudsalt.
Suvi oli edukas ka automüügis. Kolme suvekuu jooksul registreeriti uusi sõiduautosid Eestis ligi 6500, mida on pea veerandi võrra rohkem kui eelmise aastal. Pensioniraha ootuses elanud automüüjad on täna aga põrkunud ootamatu takistusega – autosid ei ole piisavalt saada. Nimelt on nii mõnigi automüüja suutnud oma lao juba enne pensioniraha saabumist praktiliselt tühjaks müüa, kuid uusi autosid saabub tehastest napilt. Suure mikrokiipide defitsiidi tõttu pole siin ka kiiret muutust oodata. Eriti nigelas seisus näib olevat just Euroopa autotööstus. Kui USAs ja Aasias on suudetud hoida tootmisvõimsuse tase 80-90% juures tavapärasest, siis Saksamaal on autotööstuse toodang langenud kõigest 60%ni 2019. aasta keskmisest.
Pakkumist napib
Autotööstuse pudelikael ei ole erand, esindades hästi praeguse majanduskeskkonna laiemat probleemi – nõudlust jagub, ent puudu jääb pakkumisest. Ei saa öelda, et kõik see ka päris ootamatu oleks. Midagi sarnast ennustasid analüütikud juba koroonakriisi esimestel kuudel, kui valitsused järgemööda liikumiskeelde ja tööseisakuid kehtestasid. Kui enamus toonastest tumedatest ennustustest keskendus äkkseisakust põhjustatud töötuse- ja pankrotilainele, siis räägiti ka sellest, kuidas globaalsed tarneahelad piirangute tõttu kokku kukuvad.
Pikka aega tundusid need ennustused olema alusetud ja majanduse taastumine käivitus suuremate tõrgeteta. Nüüd kui enam-vähem tavapärane olukord on väldanud juba nii mõnedki kuud, on probleemid aga ootamatult kohal. Järsult on kallinenud nii toorained, kaubad kui nende transportimine. Lisaks on rahvusvahelises kaubanduses tekkinud pudelikaelasid, mis on mõne vajaliku kauba kättesaamise muutnud praktiliselt võimatuks ükskõik millise hinna eest.
Kas keskpangad ja valitsused olid liialt helded?
Kuigi praegusel olukorral on põhjuseid mitmeid, siis kõige olulisem neist on ikkagi nõudlus. Seekordse kriisi suur eripära varasematega võrreldes oli äärmine heldus keskpankade ja valitsuste poolt. Vaatamata sellele, et piirangud hulga inimesi koju jõude jätsid, ei kadunud seetõttu ära nende sissetulek. Veel enamgi – napid võimalused raha kulutada aitasid koguda sääste ja kasvatada ostujõudu. Kui ühel hetkel piirangud leevenesid, tormasid inimesed ummisjalu oma soove rahuldama. Eriti jõuline on kasv olnud USAs, mille valitsus oli kriisi ajal ka kõige heldem kulutaja. Ühendriikide jaemüük on tänavu kasvanud keskmiselt 20%, samas kui näiteks Suurbritannias on tõus piirdunud 8%ga ja euroala riikides 6%ga. Taoline tasakaalustamatus on ka üks põhjustest, miks kõik maailma merekonteinerid näikse USA sadamatesse kuhjunud olevat.
Lisaks tootmisele ja logistikale on täna surve all ka tööturg. Helded palgatoetused ja sotsiaalabi lubasid inimestel jääda koju sissetulekut säilitades ja naasmine pole osutunud sugugi nii lihtsaks. Mitmes riigis on töötutoetused olnud küllalt kõrged, ent tööturul pakutav palgatase piisavalt madal, mis on pärssinud inimeste motivatsiooni tööle naasta. Varem võõrtööjõule panustanud riikides nagu Suurbritannia, on välismaalased vahepeal aga lahkunud ja uusi töökäsi pole kuskilt võtta.
Kõik saab lõpuks korda – ent millal?
Milles võib olla kindel on see, et ühel päeval olukord normaliseerub. Vaba turumajanduse juures tähendab tugev nõudlus ja hinnakasv seda, et ka teised ettevõtted soovivad kõrgetest marginaalidest osa saada. Küll on täna ebakindel, kui kiirelt see juhtuma saab. Mõnede kaupade – näiteks rauamaagi või puidu – hinnad on juba langemas, ent normaliseerumise tempo saab olema erinev, sõltudes konkreetsest kaubagrupist ja selle tootmise spetsiifikast. Olgu nõudlus kui suur tahes, siis konkureeriva mikrokiibitootmise või konteinervedusid pakkuva laevandusettevõtte käima tõmbamine võtab aega.
Kui naasta lõpetuseks Eesti ja jaekaubanduse juurde, siis on praegune seis mõneti ehk isegi hea. Raha on eestlastel hetkel käes enam kui kunagi varem ja ehk sunnib hinnatõus ja defitsiit nii mõnegi ostleja korraks ikkagi veel järele mõtlema, kas seda uut autot või nutitelefoni ikkagi just nii väga tarvis on.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
