Eesmärk ei ole leida enda ellu inimest, kellega mitte kunagi ei tülitse või kes sind mitte iial kurvaks ei tee. Oluline on leida inimene, kes on sinu kõrval ka siis, kui kõik kokku kukub. Inimene, kes pühib ära su pisarad, kes võtab su ümbert kinni ja hoiab sind oma embuses peale tüli. Tülid või erimeelsused või möödarääkimised – need kuuluvad elu juurde.
Ei ole olemas ideaalset suhet… Iseasi muidugi kui suhe ainult tülidel püsibki. Asjad tuleb ära rääkida. Selgeks rääkida. Mitte keegi ei loe mitte kellegi mõtteid. Vahet ei ole, kui osavad me enda arvates selles oleme. Kui jätta asjad laagerduma, siis tulemus ei parane sellest.
Ainult läheb halvemaks. Jah, ehk ei ole alati kõige paremaid näiteid kaasatud, et asju seletada. Kuid asja tuum on oluline. Tõde teeb haiget (?). Võib teha küll. Eriti kui sa ei ole selleks valmis. Kuid kas on ausam luua suhet valele? Teha nägu, et kõik on korras, naeratada, volksutada ripsmeid ja öelda, et ideaalsemat suhet maailmas teist ei ole? Samal ajal kui endal kõik sees keeb? no ei ole ju. Kui tõde toob kaasa solvumise nädalateks, siis miks? Kas ehk ei suuda tunnistada, et endas võib ka vahel siiski mõni eksimus peidus olla ja nii hästi kui me ka püüame oma eksimusi varjata, tuli see välja? Kõik räägivad, et soovivad ausust. Vale on valus. Ja siis korraga on inimene või kaks, kes ongi ausad ning korraga on seda liigpalju. Aga kuidas sa poolitad tõde? Täna jupp, homme pead pausi, siis veel jupp, siis paus? Ei tea. Alati ei peagi meeldima see, mida öeldakse. Siis tuleb ka seda öelda. Ehk siis asjad ära klaarida. Kohe. Mitte vedada seda mineviku taaka endaga kaasas. Kaua sa jõuad? Nii palju ilusat läheb selle aja jooksul kaduma. Nii palju ilusat jääb olemata. Nii palju… aega jookseb lihtsalt tuulde. Lase minna. Lase minna sellel hetkel, kui mõlemad osapooled on ära öelnud oma seisukoha. Kallistus, suudlus ja mingem edasi.
Õppigem oma tülidest.
