Üksikuks jäänud 87-aastase Virke ümber hakkasid pärast seda kogunema mingisugused inimesed justnagu sõbrad või tuttavad. „Aga kõigil oli üks soov, nad tahtsid midagi saada,“ lausus ta. „Tuleb külla ja selle asemel, et laua taga juttu ajada, ütleb, et mul on külmkapp katki, kas sa saaksid tuhat eurot laenata?“
Pensionipõlve koos mehega reisides nautinud Virke jaoks muutus elu täiesti teistsuguseks pooleteise aasta eest, kui suri tema abikaasa. Igapäevaselt liikumisega abi vajanud naise kõrval ei olnud ühtäkki enam kedagi.
Üksikuks jäänud 87-aastase Virke ümber hakkasid pärast seda kogunema mingisugused inimesed justnagu sõbrad või tuttavad. „Aga kõigil oli üks soov, nad tahtsid midagi saada,“ lausus ta. „Tuleb külla ja selle asemel, et laua taga juttu ajada, ütleb, et mul on külmkapp katki, kas sa saaksid tuhat eurot laenata?“
Ühe valusa õppetunni tõi Virkele vana hea tuttav, kes koos enda teismelise tütrega soovis proualt pidevalt laenata raha ja lahkunud kaasast alles jäänud autot. Viimaks leidsid nad, et Virke peaks selle auto sootuks neile andma.
Olgu mainitud, et kõnealune vestlus toimus Virke sünnipäeval. Kutsumata külalised lahkusid õnneks siiski tühjade kätega, sest Virkel oli külas programmi „Vabatahtlik seltsiline“ Tallinna koordinaator Kristiina Amor koos vabatahtliku abilisega. Tegu on äsja käivitunud programmiga, mille eesmärk on kokku viia eakaid, kes tunnevad end üksikult ja inimesi, kes soovivad pakkuda neile seltsi.
Vabatahtlik võiks panustada tunni nädalas
Projekti „Vabatahtlik seltsiline“ Tallinna koordinaator Kristina Amor selgitas, et esmalt nad vestlevad inimesega. „Teeme selgeks mõlema poole vajadused ja soovid,“ lausus ta. „Kontrollime koos vabatahtlikuga karistusregistri väljavõtet, et suhe oleks usalduslikel alustel. Mõlema poole sobivuse korral sõlmime hea tahte kokkuleppe. Vabatahtlikuks on oodatud kõik inimesed alates 16.eluaastast.“
Amori sõnul selgub vestluse käigus, kui palju vabatahtlik saab panustada. „Kui mõlema poole soovid ja huvid kattuvad, siis nad saavad ka teha plaani, kui tihti kohtutakse,“ rääkis ta. „Näiteks on see ükskord nädalas või paar korda kuus. Mina ise soovitan tihtilugu vabatahtlikul kindlasti kohtuda eaka inimesega näiteks üks tund nädalas. Et siis mõnusat juttu rääkida, vestelda ja saavutada esimene kontakt.“
Amori sõnul tuleb liitujaid samm-sammult juurde. „Kindlasti on väga oodatud kõik inimesed, kes tunnevad, et nad tahavad pakkuda eakatele või erivajadusega inimestele seltsi,“ rääkis ta. „Oodatud on kõik inimesed sõltumata vanusest ja taustast. Suurusjärgus 15 inimest on juba selles protsessis. Ootame kindlasti ka uusi vabatahtlikke liituma meie projektiga. Me teeme koostööd Tallinna linnaosade päevakeskustega, tutvustame seda projekti ka eakatele. Samuti teeme koostööd Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, et info jõuaks ka erivajadusega inimesteni.“
Üliõpilased saavad seltsiks olemisega teenida ainepunkte
Vabatahtliku Aali Lilleoru sõnul oli tal varasemalt vabatahtlikkuse kogemust olnud spordivõistlustel ning samuti on ta keelementoriks olnud. „Mõte vabatahtlikuks hakata tuli sellest, et üks tuttav jagas Facebookis postitust,“ lausus ta. „Tema kogemus ja emotsioon oli nii innustav, et mulle tundus see põnev. See sattus kokku mingite uudistega, mis koroona Eestis kõik on teinud ja kuidas inimesed tunnevad üksindust ja vajavad seltsi. Siis tuli võimalus osaleda koolitusel ja sealt ka kindlustunne tuli.“
Lilleorg lisas, et koolitus oli kahepäevane ja seal räägiti ära kõik need põhimõtted, kogu selle projekti olemus. „Tutvustati seda, milleks peab valmis olema. Idee ja tahtmine on ilus aga on ka veidi küsimärke või murekohti, millega peab kursis olema,“ lausus ta.
Lilleorule meeldis koolitusel õpetus asjaliku telefonivestluse pidamiseks. „Tuleks teha mänge,“ lausus ta. „Näiteks nimeta magusaid asju ja siis sealt välja tuua, mis on sinu jaoks kõige magusam. Või mingeid asju meenutada, et millal sa midagi tegid või kuidas sina tegid. Koolituse käigus praktiseerides telefonikõnet, me rääkisime ühest tänavast. Et milline see oli siis kui see inimene noor oli ja milline on see praegu. Millised on ta mälestused selle tänavaga?“
Lilleoru sõnul oleneb konkreetselt kõik sellest, kuidas kokku lepitakse. „Kui võib-olla abivajaja tahaks, et vabatahtlik käiks tema juures kodus, aga vabatahtlik selleks valmis ei ole,“ ütles ta. „Vabatahtlik pigem aitaks muude asjadega või talle sobib väljaspool kodu kohtumine või tegevus. Kõik on kokkuleppe küsimus.“
Rohkem infot vabatahtlikuks hakkamise kohta leiab aadressilt https://kodukant.ee/seltsiline/. Vabatahtlike transpordikulud katab Tallinna linn ning üliõpilased saavad ka eakatega veedetud tundide eest teenida ainepunkte.
