E-hepatiidi viirust (HEV) peetakse praegu maailmas kõige levinumaks ägeda hepatiidi põhjustajaks. Tervise Arengu Instituudi (TAI) avaldatud värske raporti kokkuvõttest selgub, et siinsete doonorite verest on leitud märke hepatiidi läbipõdemisest, kuid täpsema pildi ette saamiseks tuleks sarnast uuringut teostata jätku-uuringuna ka suvekuudel.

Raportis „E-hepatiidi kliiniliste markerite leviku hindamine doonorite seas“ uuriti HEV-vastaste antikehade ja ribonukleiinhappe (RNA) olemasolu veredoonorite seerumites. 1002 seerumit koguti ajavahemikul 4.02.22–21.03.22 Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses ning saadeti laboratoorsele uurimisele TAI viroloogia ja immunoloogia osakonda (praegu TAI nakkushaiguste uuringute osakond).

Uuringu tulemusel leiti E-hepatiidi viiruse vastased antikehad 48 (4,8%) doonori seerumis. Neist 40 (4%) olid positiivsed HEV-vastaste G-klassi immunoglobuliinide (IgG) suhtes, mis viitas varasemale ehk läbipõetud nakkusele, 15 (1,5%) olid positiivsed M-klassi immunoglobuliinide (IgM) suhtes, mis on haiguse ägeda faasi näitaja, ning 7 doonoril tuvastati mõlema klassi antikehad.

E-hepatiidi viiruse RNA-d ehk aktiivset vireemiat ei tuvastatud üheski seerumis. Nakatumise riskiteguritena arvestati sugu, vanust, reisimist viimase kuue kuu jooksul, kokkupuudet sigade ja/või metssigadega viimase kuue kuu jooksul; termiliselt töötlemata/toore sea- või metsasealiha, keetmata/filtreerimata kraanivee või looduslikest allikatest pärit vee, pastöriseerimata talupiimatoodete ning pesemata marjade ja/või juurviljade tarbimist.

„Kuigi statistiliselt olulist vastavust vaadeldud riskitegurite ja E-hepatiidi-vastaste antikehade olemasolu vahel ei tuvastatud, on uuringu tulemustes siiski näha HEV-vastaste IgG levimuse tõusu vanemate inimeste seas,“ kommenteeris TAI teadur Tatiana Kuznetsova.

E-hepatiiti haigestatakse sageli saastunud vee või marjade, puu- ja juurviljade tarbimisel, alatöötlemata (sea)liha söömise, ning riskipiirkondadesse reisimise tagajärjel. Madala sissetulekuga riikides toimub nakatumine peamiselt saastunud vee kaudu, arenenud riikides pigem toore sealiha söömisel või kokkupuutel viirust kandvate sigadega. Viiruse levik vereülekande teel on kinnitatud Jaapanis, Prantsusmaal ning Inglismaal. HEV-sõeluuringut veredoonorite seas peetakse praegu ainsaks tõhusaks vahendiks selliste juhtumite ennetamiseks.

Eesti elanike haigestumise risk kasvab suvisel perioodil, mil lettidele jõuab rohkem värskeid marju, inimesed armastavad grillida ning ka reisivad rohkem.

„Täiuslikuma ja täpsema pildi saamiseks oleks mõistlik sarnase ülesehitusega uuringut teostada ka suvekuudel, vältides varasemalt uuritud ning positiivse E-hepatiidi tulemuse saanud doonorite proove. EV-vastaste IgM-antikehade olemasolu, mis viitab haiguse aktiivsele või ägedale faasile, võib osundada sellele, et haigus on doonoritel kulgenud asümptomaatiliselt ning on oht selle edasikandumiseks vereülekande käigus. Viiruse RNA puudumine analüüsitud proovides ei anna ühemõttelist vastust küsimusele, kui vajalik on doonorivere rutiinne analüüs selle viiruse olemasolu suhtes.“ selgitas Kuznetsova.

Nii esmase kui ka jätkuuuringu teostab TAI. Teise uuringusse kutsutakse ainult need doonorid, kes ei osalenud esimeses uuringus. Riskifaktorite uurimisel saab välja selgitada riskirühmad, hinnata E-hepatiiti haigestumise riski ja mõista, mida peaks enim kartma, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks kas on vaja rohkem vett keeta või marju pesta.

WHO hinnangul registreeritakse maailmas igal aastal umbes 20 miljonit HEV-nakkuse juhtu, mis põhjustab ligikaudu 3,3 miljonit sümptomaatilise E-hepatiidi juhtu. Tavaliselt on haigus isetaanduv, kuid immuunpuudulikkusega inimestel võib tekkida püsiv krooniline haigus ja neil on oht tõsisemate maksatüsistuste tekkeks. Raseduse ajal suurendab E-hepatiiti nakatumine enneaegse sünnituse, surnultsündimise ning nii ema kui ka loote surma riski.

Eelnevat arvestades on oluline tähelepanu pöörata, millisesse riiki inimene reisima läheb. Ida- ja Lõuna-Aasia riikides on E-hepatiit väga levinud ning neis riikides tuleb jälgida, mida süüakse, kust seda ostetakse ning millist vett juuakse.

Nakkushaiguse nimetus: 

E-viirushepatiit

Sissejuhatus: 

E-viirushepatiit on levinud kogu maailmas, sagedamini haigestutakse Ida- ja Lõuna-Aasia, Lähis-Ida, Aafrika ja Kesk-Ameerika maades. WHO andmetel nakatub maailmas ühe aasta jooksul E-viirushepatiiti 3,4 miljonit inimest ja sureb 57 000.

Haigustekitaja: 

Haigustekitajaks on herpesviiruste sugukonda, Herpesviridae perekonda kuuluv RNA E-hepatiidi viirus, millel on üks serotüüp ja neli genotüüpi 1-4.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks võivad olla nakatunud inimesed, kodu- ja metsloomad ning merekarbid. Haige inimene on nakatamisohtlik (eritab roojaga viirusi) üks nädal enne ja 14–30 päeva
pärast kollasuse teket. Kroonilist E-hepatiiti põdev haige eritab viirusi kogu haigusperioodi jooksul.

Viiruse 1. ja 2. genotüüp nakatavad ainult inimesi; need on endeemiliselt levinud peamiselt  Aasias, Aafrikas ja Mehhikos. Viiruse 3. ja 4. genotüüp esinevad nii inimestel kui ka kodu- ja metssigadel, hirvedel jm loomadel, kuid need genotüübid ei põhjusta puhanguid. 4. genotüüp esineb nii inimestel kui ka sigadel eeskätt Aasias (Hiinas, Jaapanis, Taiwanil ja Vietnamis). Seega võib inimene nakatuda ka kuumtöötlemata või puudulikult kuumtöödeldud loomaliha ja merekarpide söömisel.

Levimine: 

E-hepatiidi viirus levib: 

• fekaal-oraalsel teel joogivee ja toiduga,
• siirdatavate elunditega, doonoriverega ja ühiskasutuses olevate süstaldega (narkomaanid),
• nakatunud rasedalt naiselt lootele.

Seroepidemioloogiliste uuringutega on tuvastatud E-hepatiidi viiruste ulatuslik levik Euroopas: näiteks omab üle 60% Rootsi süstivatest narkomaanidest, 13% veterinaaridest ja 5– 9% elanikkonnast E-hepatiidi viiruse vastaseid antikehi ning antikehi omavad Inglismaal ja Prantsusmaal u 17% veredoonoritest, Taanis 21–33% veredoonoritest ja 50% loomapidajatest.

Kohaliku päritoluga 3. genotüüp on levinud nii Rootsis kui ka Taanis. See genotüüp on väga sarnane sigadel levinud viiruse genotüübiga. Kuna 3. genotüüp on algselt loomade viirus, siis inimesele üle kandumisega on ta ületanud liigibarjääri.

Küllalt sageli võivad nakatuda reisijad, näiteks Rootsi ja Taani E-hepatiidi haiged on nakatunud viiruse 1. genotüübiga Indias, Bangladeshis, Pakistanis ja Nepaalis ning viiruse 3. genotüübiga Hispaanias, Mallorcal ja Serbias. Eurooplased on nakatunud ka Egiptuses, Iraanis, Etioopias, Kesk-Aasia riikides, Alžeerias, Liibüas, Somaalias, Mehhikos, Indoneesias, Hiinas jm.

Eestis oli aastail 1994–2006 E-viirushepatiidi levimus populatsioonis 3,2%, sealhulgas tervetel isikutel 6%, dialüüsipatsientidel 5,1% ning tervishoiutöötajatel ja hepatiidikahtlusega isikutel 2,4%. Aastail 2012–2013 ringles Eestis E-hepatiidi viiruse 3. genotüüp.

Peiteperiood: 

Peiteperioodi pikkuseks on 15–64 päeva (keskmiselt 40 päeva ja puhangute korral 26– 42 päeva).

Haigusnähud: 

E-hepatiidi haigusnähud on palavik, halb enesetunne, isutus, iiveldus ja oksendamine, kõhu ja liigesvalu, naha ja silmavalgete kollasus, tume uriin ja hele roe ning suurenenud ja valulik maks. Haigusnähud kujunevad välja keskmiselt nädala jooksul. Kliiniliste nähtude põhjal ei ole võimalik viirushepatiite eristada.

E-viirushepatiit võib kulgeda haigusnähtudeta ehk asümptomaatilises vormis (vahekorras 1:2–1:13) ning ka fulminantses ja kroonilises haigusvormis. Suremus on 0,5–4%. Rasedatel võib kolmandal trimestril nakatumisel tekkida raske kuluga maksapõletik 10–30%suremusega. Haigus võib ka ilma ravita mööduda 4–6 nädalaga. Immuunpuudulikkusega inimestel võib haigus taastekkida.

Ennetamine: 

E-viirushepatiidi vaktsiini tootis ja võttis 2011. a kasutusele Hiina. Euroopas ja Põhja- Ameerikas ei ole see kasutusel.

Nakatumise vältimiseks on oluline hügieenimeetmete täitmine E-hepatiidi endeemilise levikuga maades:

• Käte pesemine pärast tualeti kasutamist ning enne söögi valmistamist ja söömist
• Ohutu joogivee tarbimine. Vee keetmisel ja kloreerimisel viirused hävivad.
• Vältida kuumtöötlemata loomaliha, kala, kalatoodete ja mereandide söömist.
• Vältida pesemata ja kuumtöötlemata köögi- ning puuviljade söömist.