Mõttetera.     Ma olen mõistnud, et kõik mis juhtub, juhtub mingil põhjusel.Ükskõik kas head või halba. Selleks on mingi põhjus ja see kõik on osa minust, meist kõigist. Tekivad probleemid, satume süümepiinadesse, oleme õnnelikud ja kurvad, väsinud ja aktiivsed ja on inimesi, kelle peale mõeldes tuleb naeratus näole. Me

Ka tead, et maailma suurim varandus on elu?   Ometi on enamikul inimestest selle ees hirm! Päris hirmutav, et paljud inimesed kardavad seda, kes nad tegelikult on – nad kardavad näidata oma „õiget mina”. Paljud soovivad olla „keegi”, kuid fakt on see, et teesklemine ei aita saavutada päriselu eesmärke ja

Mõtisklus   Oled sa kunagi mõelnud, mis teeb kõige rohkem haiget? Öeldes midagi ja soovides et poleks seda teinud? või öeldes ei midagi ja soovides et oleks ? Ma arvan et kõige tähtsamaid asju on kõige raskem öelda. Ära karda öelda kellelegi, et sa armastad teda. Kui sa ütled, võivad

Õpi EI ütlema nii kolleegidele, tüütutele müügimeestele kui ka sõpradele-sugulastele.   Me ei pea olema erakud ja ebaviisakad, ent sageli sobib konkreetne EI paremini kui vastumeelselt öeldud JA. Äraütlemisel tuleks vältida põhjendamist, täiendavate küsimuste esitamist ja endale tuleb jääda kindlaks – ära lase kulutada enda aega, vaid tee koheselt oma

Kallistus on midagi, see soojendab südant.   See teeb lahkumise lihtsamaks. Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks, kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus väljendada armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna.

Paljud inimesed on väsinud – väsinud aitamast ja pingutamast, et püsida konkurentsis.   Inimesed üritavad välja teenida oma kallima armastust, vanemate heakskiitu, kolleegide lugupidamist ja tunnustust. Enamik hüppabki üle oma varju, et olla kõigile olemas, aga lõpuks oled nagu põrandamopp – sa oled kõigile kasulik ja kui miskit maha läheb,

Olen vaid HETK, mis EI püsi!   Ma näen, aga ei vaata. Ma leian, aga ei kaota. Ei mõtle sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne, aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid

Sa kohtad kedagi. On ütlemata selge, et te olete ühel lainel. Sõpradena, armukestena, perekonnana või hoopis mingil muul viisil. Teil on ühine klapp. Sa kohtad selliseid inimesi läbi elu. Nad ilmuvad eikusagilt. Nad võivad ka kaduda…   Eikuhugi. Kuid sa kohtad neid olukordades, mis on ehk oodatud või ootamatud või

Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega, unustame sageli, et ühel päeval lõppeb iga inimese maine teekond, ja me ei tea kunagi ette, millal see päev täpselt saabub.   Sellepärast peaksime inimestele, kellest hoolime, aeg-ajalt ütlema, kui palju nad meie jaoks tähendavad ja kui erilised nad on. Ütlema neile seda enne,

Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis