AUGUST – lõikuskuu, viljakuu, karusekuu, põimukuu
Augustikuu on põllumehele viljalõikuse aeg, siit lähtuvad nimetused: lõikuskuu, põimukuu, viljakuu, rukkikuu. Lõikuskuu on augusti rahvapärane nimetus ka slaavi ja germaani rahvastel. Viljalõikusega seotud traditsioonide põhiosa kuulub siiski juuli- ja augustikuu konkreetsete tähtpäevade juurde. Tuntud on veel mädakuu nimetus. Augustis toiduained riknevad, haavad lähevad halvaks ega parane, võsu ajamata mädanevad raiutud lehtpuudel juuredki. Samasuguseid hinnanguid leidub ühtlasi augusti tähenduses karusekuu kohta (Aud, Tõs) ja juulikuu, täpsemalt jakobikuu (VI) ning ooljakuu kohta (Käi) (ooljapäev ehk olevipäev on 29. VII). Tegelikult kannab mädakuu nimetust Põhja-Euroopa rahvastel (rootslastel, taanlastel, soomlastel) Vahemeremaadest lähtunud koerapäevade periood. Soomlased nimetavad mädakuuks nii augustikuud kui ka ajavahemikku 23. VII–23. VIII.
Augustikuu pimedad ööd muudavad selgemini nähtavaks tähistaeva. Läänesaartel on Linnutee intensiivset kiirgust peetud külma talve endeks. Põuavälke on arvatud vilja valmistajaks ning seente külvajaks, tähelepanu on äratanud varased sügisemärgid (pääsukeste lahkumine, puulehtede kolletamine), augusti ilmade järgi on püütud ette arvata lühema perioodi ilmu. Valdav enamus neist teadetest on ühekordsed ning nende seos kalendrikuuga juhuslik. Endeid augusti ilmade vastavusest sügise või talve ilmadele on aidanud levitada trükised.
Märkused:
Nimetatud augustiks Rooma keisri Augustuse auks.
Vrd. Sahharov, lk. 104–105; HDA I, vg. 720–721.
Koerapäevade tähendusest vt. ERk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev).
Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 224.
Nt. Laakmann, lk. 32; Tõllasepp, lk. 74–75.
