Igaüks meist vajab hetki, et olla omaette – rahus ja vaikuses, iseenda mõtete seltsis. Mina pole erand. Ometi leian, et vajan kedagi, kellega jagada neid rõõmu ja õnne täis hetki. Keegi, keda armastada ja kellega koos jagada oma elu.
Oled sa kunagi mõelnud, kui väärtuslik võib olla lihtne kallistus? Kui kallim tuleb, haarab sind embusse, pole sõnadele kohta. Sel hetkel saame aru, et meid vajatakse, meist hoolitakse. See annab jõudu ja julgustab püüdlema parema tuleviku poole. Pingutame asjade nimel, mida muidu ehk ei teeks, lootuses nautida tulemust, mida meie töö võimaldab.
Kujutle jalutuskäiku pehmel liivarannal, hoides kallima käest, tundes mere värske tuule paitust. Kaugel linna kära ja autode tossust, ainult meie kaks. Keerutan sind, su naeratus helgib päikeses. Suurim õnn on näha su armunud pilku ja juukseid tuules lehvimas. Olla koos, nautida hetke – see on kõige parem.
Laupäevahommik, aknast kostub lindude siristamist. Pärast kohvi riietume kergelt ja sõidame teadmata sihtkohaga. See pole tähtis, sest südamega oleme juba seal, kus peab. Su kirglik suudlus, keha embuses – see võiks kesta igavesti. Tahame tunda teineteist lähedal, tunda armastuse tugevust.
Jäätise söömise ajal heidad mulle kelmika pilgu, ja hetkeks unustan, kuidas jäätist süüa. Iga hetk koos on täis kirge, meie külgetõmme on vastupandamatu. Meid ei saa lahutada. Armastus on võimas!
Mõistame, et mitte pea, vaid süda juhib meid. Tunnen end võitmatuna, maailma õnnelikemana. Kui armastust pole, vajan ma kõike muud; kui on, siis pole muud vajagi. Valin lihtsama tee – armastuse.
