ära ütle et elu on inetu halb
oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all
ära iialgi kergemat nõua
varja maailma eest oma pisaraid
naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles et alati õnnemaid
leidub muredemerede taga
ära kadesta naabrite varandust
vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana enese armastus
hoia sõnu mis pühad ja hardad
ära ütle kui hommik on ududes
et sa päikest enam ei oota
vaata ringi nii palju on ilusat ees
tuleb uskuda ainult ning loota
ära kuluta tundmusi tuultele
kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele
sest tagasi põrkuvad hoobid
ära ütle et elu on inetu halb
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast
