Tingimusteta armastus on ilus asi. Õilis isegi. Lugedes erinevaid raamatuid, kommentaare ning inimeste mõtteid, jääb mulje, nagu oleks enda sisse tingimusteta armastuse tekitamiseks vaja pelgalt üks Deepak Chopra või Louise Hay raamat läbi lugeda, ja Voila!
Mulle meeldis kunagi ühe naise väljaütlemine ühel huvitaval teetseremoonial, kus tutvustavas avaringis kõik ruumis olijad rääkisid, kui palju nad kõiki siinolijaid armastavad ja kui tore on näha kõiki neid vaimseid ja armastavaid inimesi. See naine ütles aga otse: “Tundub, et ma olen must lammas siin seltskonnas. Kõik on nii vaimsed ja armastavad kõiki. Ma kahjuks küll ei ole nii kaugele veel jõudnud. Ma armastan oma lähedasi, ma naudin oma sõpru, kuid enamusi võõraid püüan lihtsalt taluda ja nendega sõbralik olla. Järelikult on mul veel pikk maa minna”. Tema ausus ning avatus jahmatas kõiki. Minul tekkis tema vastu respekt. Armastama teda veel ei hakanud, aga ta meeldis mulle juba küll. Rohkem ma teda kahjuks enam kohanud ei ole.
Inimene ei saa tingimusteta armastada Tingimusteta armastus on justkui midagi, mille suunas iga korralik vaimleja (loe: inimene, kes tegeleb vaimsusega) liikuma peaks. See tundub justkui olevat lõppeesmärk, mille suunas inimesed pingutavad, lootes selle saavutades ülimale rahule. Või millelegi veelgi enamale. Kuidas aga saaks üks inimene tingimusteta armastada, kui tal on säilinud raasukenegi enesehuvi? Enesehuvi on see, mis meid egoistlikuks muudab. Kui sul õnnestuks jälgida igapäevaselt oma mõtteid, võiksid sa märgata, kuidas 90% nendest on korduvad eelmiste päevadega ja 99% nendest on seotud sinu endaga. Esialgu võib sul tekkida tahtmine sellele vastu vaielda, sest vaimsena mõtleme rohkem ikka ju teiste peale, kuid lähemal vaatlusel avastame midagi põnevat: ka see teiste peale mõtlemine toimub eesmärgiga OMA missiooni – vaimne olla – täita. Kuni me oleme inimesed, ei oska me kedagi tingimusteta armastada. Kui me muutume pühakuks, muutub ka tingimusteta armastus lihtsaks – me ei oska siis enam midagi muud peale kõikide tingimusteta armastamise teha.
Mõistuspärane armastus Tavaliselt püüame võõraid nn vaimselt ja tingimusteta armastada mõistuse kaudu. Ehk tuleb meil teatud olukorras meelde, et peab olema vaimne ja siis püüamegi situatsiooni või inimest sellest lähtuvalt armastada. Oluline ongi siinjuures tähelepanu pöörata sellele, et “see tuleb meile meelde” – me mõistuse kaudu teadvustame, et nüüd on aeg olla vaimne ja teda armastada. Kuid kui kaua üks inimene niimoodi ikka teisi armastada suudab? Kui sa pühakuks muutud, ja see juhtub sinuga varem või hiljem, muutub sinu jaoks kogu maailmatunnetus. Sa lased seestpoolt lahti oma mõistusest ning ei lase enam sellel sind valitseda. Sa oled vaba. Ja nüüd oled sa vaba ka kõiki ning kõike tingimusteta armastama.
Tingimusteta armastus Tingimusteta armastus tähendab tingimusteta aktsepteerimist. Tegelikult võib siin isegi tingimusteta eest ära kaotada, sest aktsepteerimine ei saa kunagi tingimuslik olla. Kas sa aktsepteerid midagi või mitte? Sa ei saa aktsepteerida midagi poolikult. Pühakuna puudub sul enesehuvi. Sa lihtsalt oled, ja sinu maailm lihtsalt on. Tekib absoluutne subjekt-objekt suhe, milles subjektiks oled sina ise (mitte sina kui isik), ja objektiks on kõik see, mida subjekt kogeb (isegi sind ennast kui isikut). Absoluutsel subjektil puudub enesehuvi, sest enesehuvi tekib mõistuse kaudu, asetades sündmusi ja nähtusi iseenda suhtes perspektiivi. Kui mõistuslik perspektiivistamine aga ära jätta, jääbki alles puhas aktsepteerimine. Ja algab ka tingimusteta armastamine. Kui keegi teeb sulle haiget, siis sulle kui isikule tundub see vale ning valus, sest sul on sellele inimesele või olukorrale teistsugune ootus. Ootus tekib aga sinu mõistuses. Sina kui subjekt kogeb aga nii ootust kui ka ootusele mittevastavust. Ning aktsepteerib rahus mõlemat. Kuni me oleme isikud, oleme vangis. Oma mõistuse vangis, mis paneb kogu maailma perspektiivi ja muudab tingimusteta armastuse võimatuks. Me võime seda püüda teha, ning mõnda aega see isegi õnnestub, kuid see toimub läbi aktiivse psüühilise energia põletamise, mis on väga kurnav ja vaevaline.
Tee parem üks heategu Selle asemel et maru vaimne olla ja kõiki inimesi tingimusteta armastada, tee pigem üks väike heategu päevas. Mis kasu on teistel inimestel, kui sa hambad risti kõiki armastad, aga ei suuda sind solvanud inimesele andestada? Heateod toimuvad kõik mõistuse tasandil (sulle tundub, et sa teed seda südamest, aga otsustad siiski seda mõistuse kaudu). Ja kuni me oleme inimesed, oleme niikuinii oma mõistuse ikke all kinni. Seega on isegi siin vaja aktsepteerida seda, et me oleme ikka veel inimesed, ja meid juhib meie mõistus. Kui sellega ühele poole saab, võib hakata siis mõistatama, kuidas teha mõni väike heategu. See ei pea olema midagi üüratut nagu kõikide inimeste tingimusteta armastamine, vaid piisab sellest, kui sa tõstad näiteks võõral inimesel maha kukkunud salli üles ning ulatad talle. Või peatud korraks autoga kohas, kus ei ole ülekäigurada ning lased inimese üle tee (vaata siinjuures kindlasti enne peeglisse). Kõiki inimesi ei ole vaja tingimusteta armastada, sest nad ei oska seda hinnata. Küll aga oskavad nad hinnata seda, kui sa oled täna oma tegude läbi parem inimene kui eile.
https://www.sisekosmos.ee
