Kui laps kratsib öösiti peput ja krigistab hambaid, võib ta olla nakatunud naaskelsaba-ussidega. Mõte meie sees elavatest parasiitidest võib olla hirmuäratav, kuid tegelikult on naaskelsabad meie laste seas vägagi levinud ja üsnagi ohutud.
Ussnugilised ehk helmendid on levinud sooleparasiidid just lastel, sest satuvad organismi pesemata käsi suhu pannes. Seega on parasiitide ennetamiseks parim viis pesta käsi alati pärast tualetis käimist, pepu sügamist, pärast kassi liivakasti puhastamist, õuest tulles ja enne sööki. Lapsed kipvad aga selliseid täiskasvanule elementaarseid hügieeninõudeid tahtmatult eirama. Ka võivad sooleparasiitide munad suu kaudu inimorganismi sattuda pesemata puuvilju või toorest kala-liha süües.
Eestis on levinuimad sooleparasiidid naaskelsabad ehk linaluu-ussid ehk enterobiaas. Tegemist on tillukeste, ligi ühe sentimeetri pikkuste valget värvi ümarussidega. Naaskelsabad on nii nakkavad, et kui ussid avastatakse lasteaiarühma ühel lapsel, on neid suure tõenäosusega ka teistel. Kui ussid on avastatud ühel pereliikmel, tuleb ravikuur läbida kõigil – ka siis, kui teistel puuduvad sümptomid.
Kuidas diagnoosida?
Levinud eksiarvamus on, et kui lapsel on ussid, on neid kaka see näha. Tegelikult võib naaskelsabasid potis kohata küll, kuid ei pruugi – see on täiesti juhuslik. Ka sümptomite puudumine pole indikaatoriks, et usse pole, sest enamusel naaskelsabade kandjaist ei tekigi sümptomeid. Kõige kindlam viis usside avastamiseks on kontrollida lapse peput taskulambiga umbes kaks-kolm tundi pärast uinumist, mil emased naaskelsabad rändavad pärakupiirkonna nahale ja munevad sinna tuhandeid munasid. Sellist kontrolli võiksid teostada kõik vanemad, kelle lapse lasteaias või koolis on antud ussihoiatus.
Levinuimad naaskelsabade sümptomid on:
- pepu sügelemine, eriti öösiti
- öine hammaste krigistamine
- häiritud uni
- kerge kõhulahtisus
- vahel harva ka kõhuvalu
- türukutel harva vaginaalne sügelus ja voolus
- kui infektsioon on väga tugev, võivad harva tekkida ka isupuudus, kaalukaotus, närvilisus.
