Vägistamine on üks traumaatilisemaid kogemusi, mida üks inimene kogeda võib. See sööbib pikaks ajaks mällu ning jätab inimesele väga sügava jälje, millest paljud kõrvalseisjad ei pruugigi aru saada. Oma loo seoses vägistamisega räägib meile 25- aastane Triin (nimi muudetud), kes pole siiani sellest võikast kogemusest täielikult toibunud.
Triin oli 23- aastane, kui kõik aset leidis. Tollel hetkel oli Triinul kõik olemas: hea töökoht, palju sõpru ning armastav poiss-sõber. Peale seda sündmust jäi naine aga kõigest ilma. Oma poiss-sõbraga ei suutnud ta enam koos olla, tööle kartis ta uues vägistamishirmus minna ning ka enamus sõpru ei suutnud sellist ränka üleelamist mõista. Talle soovitati oma eluga lihtsalt edasi minna, kuid paraku pole see Triinu jaoks just kõige kergem ülesanne.
Triin oli oma töökohas olnud juba 2 aastat ning igal aastal käinud ka firma jõulupeol. Neil oli sõbralik ning ühtne töökollektiiv. Ka sel aastal peeti firma jõulupidu ning ka sel aastal läks Triin peole. “Mulle meeldis meie jõulupidu. Olime teinud sel aastal ka loosipakke ning meil käis jõuluvana neid jagamas. Nalja sai palju ning õhustik oli mõnus. Tagantjärele mõeldes, siis üks töökaaslane püüdis minuga flirtida ning hoidis terve õhtu end minu lähedusse. Tol hetkel ma selles ohtu ei näinud. Olin oma poiss-sõbrale veel öelnud, et tulen ise koju ning ärgu ta mind oodaku. Too töökaaslane kutsus mind enne kojuminekut korra enda poolt läbi. Ma ei mäleta mis tööasja ta minuga arutada tahtis. Nüüd muidugi sõiman ennast, et kuidas ma teda läbi ei näinud. Kes see tahab peale jõulupidu arutada mingit tööasja? Olles tema juurde jõudnud, ootas teda korteris keegi sõber. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et asi pole õige ning soovisin lahkuda. Töökaaslane vaid naeris ning lükkas mind edasi toa poole. Edasi läksid asjad väga kiiresti. Üks krabas mind kätest ning hoidis jõuga kinni, teine rabas seeliku seljast. Tahtsin appi karjuda, aga häält ei tulnud. Nutsin meeletult. Kui üks lõpetas, siis alustas teine vägistamist ning nii korduvalt. Lõpuks lamasin lihtsalt keset põrandat ning soovisin, et kõik juba läbi oleks. Järgmine hetk, mida mäletan on see, kui nad mind rahule jätsid ning kuskile tagatuppa ära kadusid. Haarasin oma riided ning jooksin koridori. Istusin seal vist päris kaua, sest lõpuks hakkas külm,” räägib Triin pisar silmanurgas. Triinu poiss-sõber ehmatas päris korralikult ära, kui Triin ükskord koju oli jõudnud. “Mart tahtis neile ukse taha minna, aga ma ei suutnud aadressi meelde tuletada. Üldse oli too hetk kõik väga segane. Politseisse minemisest ma loobusin, sest olin kuulnud, kuidas hakatakse uurima, et kas ma ikka ise ei provotseerinud ning lõpuks saab kurjategija mingi tühise karistuse. Milleks? Küll ka neile kõik tagasi kunagi tuleb. Järgmisel päeval esitasin lahkumisavalduse ning oma nägu sinna firmasse ma rohkem ei näidanud. Tegelikult oli see super töökoht, aga kuidas ma seal edasi oleks olnud? Mis näoga oleks sellele kaabakale otsa vaadanud? Otsustasin pigem lahkuda.
Istusin päevad läbi toas ning nutsin. Mõtlesin, mida kurja ma teinud olin, et endale sellise portsu kaela olin saanud. Mart toetas mind algul ja üritas mõista, aga mingil hetkel käis see talle vist üle jõu ning me läksime lahku. Kuigi nüüdseks on möödas sellest 2 aastat, näen vahel ikka veel kogu sündmust unes. Terve mu elu läks tänu neile kahele pahupidi. Usun, et ma ei ole iial enam see, kes olin enne seda. Loodan, et kunagi suudan selle oma mälust ära kustutada ning eluga edasi minna, kuid praegu on haav veel liialt värske.”
Kuigi vägistamisest on räägitud igal pool ja mitmeid kordi, on naised ikka veel ettevaatamatud. Lastakse tundmatutel meestel klubides jooke välja teha ning minnakse üksi võõrasse korterisse. Parem tasuks siiski karta, kui hiljem terve elu kahetseda.
