Algklasside õpetaja palus kord enda õpilastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad soovivad, et Jumal teeks nende heaks.
Õhtul, kui ta kontrollis neid töid, jäi ta pidama ühe töö juurde, mis tegi teda väga kurvaks. Sel hetkel tuli tema mees tuppa ja nägi teda nutmas. „Miks sa nutad?“ küsis ta. „Loe ise,“ ulatas ta kirjandi enda mehele.
„Jumal, täna ma palun Sinult midagi erilist: muuda mind palun televiisoriks. Ma soovin tema kohta endale. Soovin elada nii, nagu elab televiisor meie majas. Soovin, et mul oleks eriline koht ja et perekond koguneks minu ümber. Et mind kuulataks mitte vahele öeldes ja mitte esitades küsimusi, kui ma räägin. Ma soovin olla tähelepanu keskpunkt. Soovin, et minuga tegeletaks samamoodi, nagu tegeletakse televiisoriga, kui ta lakkab töötamast. Soovin olla isa seltskonnas, kui ta tuleb töölt koju, isegi siis, kui ta on väsinud. Et minu ema selle asemel, et ignoreerida mind, tuleks minu juurde, kui ta jääb üksi ja muutub kurvaks. Soovin, et vanemad kas või vahest jätaksid kõik toimingud sinnapaika ja veedaksid natuke aega koos minuga. Jumal, ma ei palu palju… ma ainult soovin elada nii, nagu elab tavaline televiisor.“
„Õudne. Vaene poiss!“ hüüdis õpetaja mees. „Mis vanemad need sellised on?“
Õpetaja vastas nuttes: „See on meie poja kirjand.“
