“Me ei pea ootama ära mõne lapse surma selleks, et öelda: kodusünnitus on ohtlik,” rõhutas Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja Reet Raukas. “Kodus sünnitades võib last tabada hapnikupuudus või on vaja teda elustada, kodus aga pole võimalik päästa ei lapse ega ema elu.” Ometi sünnib Eestis üha rohkem lapsi kodus, sest emad justkui soovivad olla vabad meditsiini “ahelatest”.
Mullu sündis Eestis kaks korda rohkem lapsi kodus kui aasta varem – kokku 124. Paljud naised on osaliselt ka koroona tõttu võtnud ette selle hulljulge sammu, sest haiglad ei lasknud vahepeal viiruse suure leviku tõttu isasid ligi.
Samas on üha rohkem naisi, kes väidavad, et nende kodusünnitus oli “juhuslik”, kuigi naistearstid mainivad anonüümselt, et tegelikult on nn üllatussünnitused tihti ette kavatsetud.
Ja kahjuks on nad ka ette plaaninud vene ruleti lapse eluga. Alles septembri lõpus käis uudistest taas läbi jutt kodusünnitusest, mis lõppes lapse surmaga.
Lastearst Reet Raukase sõnul ollakse Eestis jõutud imikute suremuse näitajatega tänu heale arstiabile nii madalale tasemele, et isegi ühe lapse põhjendamata surm sünnitusel on liiga palju. “Selleks, et öelda, et kodusünnitus on ohtlik, ei pea ootama ära lapse surma,” lausus Raukas, kelle sõnul valitseb kodus ilma arstiabita sünnitades suur oht, et laps vajab elustamist. “Eriti kui sünnituse käigus loodet ei jälgita, nagu juhtub sageli alternatiivmeditsiini esindajatega, kes kodus käivad. Nad teavad, et nende tegevus on illegaalne, ja emad tavaliselt ei avalda, et neil assisteeris kodus sünnitust inimene, kes ei ole asja õppinud. Ega keegi sünnitegevuse käigus ju sündivat last ei hinda!”
Kogenud lastearst selgitab, et kui loote südametegevus muutub sünnitusel halvaks, kulub haiglas viis minutit, et lõpetada sünnitus keisrilõike või muu operatiivse vahelesegamisega, kodus seevastu tuleb oodata kiirabi ja sõita pikka maad haiglasse.
Iga minut on arvel, et last või ema päästa
“Kui tekib kriitiline olukord, on iga minut arvel,” lisas Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar. Just sel põhjusel ehitatakse ja renoveeritakse sünnitusmajad sellisel moel, et sünnitusploki kõrval oleks nn keisrituba ja ööpäevane operatiivne valmidus. Näiteks hädaolukorra ehk keisrilõike puhul ei tohi minutitki kaotsi lasta, sest iga sekund võib määrata lapse edasise elukvaliteedi. Sügavast hapnikupuudusest võivad vastsündinul välja kujuneda püsivad organkahjustused. Samuti võib emal tekkida näiteks verejooks sünnituse ajal või muu terviserike, mille tõttu häirub kohe ka platsentaalvereringe. Lapse seisund võib väga kiiresti ohtu sattuda.
“Nii kaua, kuni laps on emaüsas, sõltub ta otseselt ema tervisenäitajatest. Iga väiksemgi kõrvalekalle võib teda korralikult mõjutada.”
Kodusünnitusega seoses on jäänud kõlama ekstaatilised ja üleskutsuvad edulood, aga õnnetustest ei räägita. Uuringud näitavad, et keskmiselt lõpeb 40-60% kodusünnitustest siiski haiglas. “Kaalukauss on rohkem esmasünnitaja poole, sest tihtilugu alahinnatakse valukogemust, mida sünnitus toob – ja kodus teatavasti ei ole lubatud kasutada meditsiinilisi valuleevendajaid,” nendib Arusaar. “Teiseks levinud põhjuseks on muutused loote südamelöökides, mis võivad tekitada kahtluse, kas sünnituse ajal on lapse heaolu – näiteks piisava hapnikuga varustatus – tagatud. Seega peaks kodusünnitust planeerides haiglakott siiski pakitult nurgas ootama!”
Ka on Raukas näinud olukordi, kus ema surm oli enne haiglasse jõudmist väga lähedal ja arstid võitlesid haiglas tunde tema elu eest. “Kodusünnitusel võib kiirabi ju kohale jõuda, aga ta ei saa aidata ei ema ega last nii adekvaatselt, et nende mõlema tervis ei saaks kannatada,” tõdes dr Raukas. “Eestis on sünnitatud haiglas ju väga pikalt – Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusmaja on üle 200 aasta vana. See, et hakati sünnitama haiglas, oli naiste ja laste tervise huvides ilmselgelt väga oluline. Kodusünnitus tundub kui koopasse tagasiminek.”
Suur sünnikahjustuste oht
Viimase pooleteise sajandi jooksul toimunud arengud arstiabis on oluliselt vähendanud emade ja laste suremust. Just moodne meditsiin, mille eest kodusünnitajad hoiatavad, on loonud arusaama sünnitusest kui suhteliselt ohutust sündmusest nii sünnitajale kui beebile.
Haiglate sünnitusabi tasub Arusaare kinnitusel eelistada põhjusel, et on olemas vajalik tehnika ja võimalused jälgida sünnituse käigus nii ema kui lapse seisundit. “Üks sagedasemaid probleeme, mis võib juhtuda, on see, et ühel hetkel ei jõua lapseni piisavalt hapnikuga varustatud verd, ja kui see protsess pikemalt kestab, võivad tekkida sünnikahjustused,” rõhutas Arusaar. “Ka sünnitusjärgsed tüsistused võivad väga raskelt kulgeda.”
Eestis seadustati kodusünnitus 2014. aasta augustis, sest illegaalne kodusünnituste vastuvõtt meil juba käis. Loodeti, et see aitab justkui metsikule tegevusele piiri panna ja natukenegi riske vähendada, kuigi arstid soovitavad jätkuvalt sünnitada ainult haiglas. Kodusünnitus on praegu lubatud juhul, kui sünnituse juures on abiks terviseameti väljastatud kodusünnituse tegevusloaga ämmaemand. Praegu omab Eestis kodusünnituse luba kokku seitse ämmaemandat, ühe sünnituse vastuvõtt kodus maksab 800-1000 eurot.
Kehtivate reeglite järgi tohib kodus sünnitada, kui nii raseduse kulg kui oodatav sünnitus on hinnatud madala riskiga. Ämmaemandal peaks kaasas olema umbes kolmkümmend tarvikut. Näiteks vahendid, et vajadusel luua kiire veenitee ja alustada tilkinfusiooni, kui sünnituse järel peaks tekkima verejooks. Loote südamelöökide kuulamiseks on vajalik doppler, ning uuenduskuuri läbinud kodusünnituse juhendis lisandus tarvikute hulka nüüd ka pulssoksümeeter, et saaks lapsel mõõta hapnikusisaldust veres.
Riskide hindamine peaks justkui andma teadmise, kas naine sobib kodus sünnitama, kuid tegelikult on tegu ikkagi täiesti illusoorse turvatunde tekitamisega. Sünnitusel tekkida võivad probleemid pole kahjuks mitte kuidagi ei mõne täiusliku Exceli ega ka klaaskuuliga täpselt ette ennustatavad.
Ootamatud tüsistused
“Paraku ei anna ka rasedusaegne riskihindamine sünnituse võimaliku kulgemise kohta kindlaid tulemusi, ” rõhutab ämmaemandusjuht Arusaar. “Ligi kolmandikul madala riskiga rasedatest võib esineda mõni ootamatu tüsistus. Isegi professionaalsel ämmaemandal ei ole kodus võimalik teha erakorralist keisrilõiget, vereülekandest ja täies mahus lapse elustamisega seotud protseduuridest rääkimata. Kahjuks ka kõige raskemad juhud, mil vastsündinu peaks vajama elustamist, on vaid u 2/3 ette ennustatavad raseduse anamneesi ja sünnituse kulu alusel.”
Seega tuleb isegi kogenud ämmaemanda abiga sünnitades vähegi keerulise olukorra puhul ikkagi haiglasse tormama, aga juba on kaotatud väga hinnalist aega, et päästa üks väikene elu.
Seetõttu tuleb Arusaare kinnitusel perel koostöös sünnituse juurde tuleva ämmaemandaga hästi läbi kaaluda, kuidas haiglasse jõuda, kui olukord läheb sünnitusel kriitiliseks.
“Siin peab arvestama, et abi kättesaadavus võib ilmast, liiklusoludest ja muudest erakorralistest tingimustest tingituna hilineda,” tõdeb Arusaar. “Kui tekib suurem komplikatsioon, on haiglas abikäed olemas, seevastu kodus on ämmaemand ikkagi üksi. Mõistagi on pereliikmetest abi, aga me kõik teame, et kui lähedasega midagi juhtub, ei ole me võib-olla alati just kõige adekvaatsemad toimetama. Küsimus on ka oskustes, mida sellel hetkel vaja läheb, et adekvaatselt abi anda.”
Suremus kodus kolmekordne
USA teadlase dr Amos Grunebaumi paari aasta tagune uuring näitab, et isegi kui kodusünnitusel on abiks selleks sertifitseeritud ämmaemand, on lapse surma oht ikka kolm korda kõrgem, kui haiglas sünnitades. Mittesertifitseeritud sünni puhul võib laps surra neli korda suurema tõenäosusega. Kui rääkida Põhjamaadest, kus lapsed jäävad enamikul juhtudel sünnituse eel ja järel ellu, ei ole nendes riikides kodusünnitus levinud, mõnes riigis isegi mitte lubatud.
“Hollandis seevastu, kus kodusünnitused on juba kultuuriliselt pikalt toimunud, ei ole riigi laste vahetu sünnieelse ja sünnijärgse ellujäämise näitajad sellised, millest eeskuju võtta. Hollandis on päris suur laste suremus, samuti on kõrged sünnitustüsistuste protsendid,” toonitab Arusaar.
“Keegi ei ole valmis tänapäeval aktsepteerima 100-150 aasta taguseid suremuse näitajaid, mil peaaegu igas suuremas peres oli teada mõni vastsündinu või sünnitaja surmaga lõppenud kurb juhtum,” nentis ka sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.
Mis siis on kodusünnituse fanaatiliste toetajate tegelik eesmärk? Nende sõnavõttudest leiab harva seisukoha, et nende peamine eesmärk on terve laps. Selle asemel peetakse tähtsaimaks justkui protsessi ehk kuidas sünnitada, ja seda, et ema justkui näiliselt kontrollib ise olukorda. See tähendab, et ema ei lase end segada õppinud meedikutel. Olgugi et naise kontroll sünnituse üle on alati näiline – naine ise ei saa sünnitust ei esile kutsuda ega ka peatada. Ämmaemanda ülesandeks on haiglas alati anda kriitilises olukorras sünnituse juhtimine kiirelt arstile üle. Kodus teatavasti arst puudub. Sama jaburad on väited, nagu oleks sünnitus “loomulik” protsess, kuigi tegelikult on sünnitus aegade alguses saadik olnud nii emadele kui lastele äärmiselt ohtlik. Moodne sünnitusabi on vähendanud laste sünnijärgset suremust 90% ja emade suremust 99%.
Kui laps siiski juhtub kodus sündima, tuleks ta kindlasti kiiresti haiglas ette näidata, veendumaks, et ema ja lapse tervisega on kõik korras – et lapsel pole näiteks kasvõi toitumishäiret või kollasust.
“Kui meedikud ei ole last esimestel elupäevadel näinud, võib kollasus jõuda seisu, et tekitab ajukahjustuse. Lastehaiglasse on jõudnud väga kõrge kollasuse määraga lapsi, kuna nende emad pole tahtnud haiglasse jääda. Kollasus aga tekib tavaliselt alles teisel-kolmandal elupäeval,” lisab doktor Raukas.
Samuti tuleb ka kodus sündinud laps haiglas registreerida. Kui sünnituse juurde kutsuti kiirabi, väljastab hiljem sünnitushaigla meditsiinilise sünnitõendi, tehes seda kiirabikaardi andmete alusel. Kui sünnitushaigla saab väljastada meditsiinilise sünnitõendi elektroonselt ning moodustab lapsele isikukoodi, saab lapse sünni registreerida nii e-rahvastikuregistris kui ka kohalikus omavalitsuses
Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas rõhutas, et nii inimese sünd kui ka surm on arenenud riikides tervishoiu registreerida ja reguleerida. “Mis iganes maailmavaatega või alternatiiviusku ema on, siis kodaniku sünni registreerimine on ühiskonnas kokku lepitud ja neid reegleid peab järgima,” lausus ta.
Mitmel juhul on kodusünnitus lõppenud surmaga
• 1. augustist 2014 on Eestis kodus sünnitamine ametlikult lubatud. Kahjuks lõppes see valik ühe pere jaoks kohe lapse surmaga. Ida-Tallinna Keskhaiglasse toodi naine, kelle kodusünnitus muutus kriitiliseks, tänu kiirele operatsioonile õnnestus meedikutel ema elu päästa, kuid laps suri. Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku juhi Lee Tammemäe sõnul ei osanud ämmaemand olukorda õigesti hinnata ning haiglasse jõuti liiga hilja. Uue korra kohaselt ei oleks tohtinud sellise näidustustega rase kodus üldse sünnitada.
• 2015. aasta oktoobris karistas Harju maakohus tingimisi vangistusega tegevusloata ämmaemandana tegutsenud naist, kelle tegevus viis sünnitusel lapse surmani ja tõi sünnitajale kaasa raskeid vigastusi. Imiku surmaga traagiliselt lõppenud kodusünnituse juures olnud ämmaemand tunnistas, et sünnitusel oli palju inimlikke eksimusi. Ämmaemand ise ütles hilisemas intervjuus, et usaldada tasub inimesi haiglas, kes ütlevad, kuidas peaks käituma konkreetse sünnituse puhul, ning kui on riskirasedus või -sünnitus, tuleb õigel ajal haiglasse minna, mitte jätta seda viimase minuti peale. Keegi ei oska öelda, mis see viimane hetk on. Takkajärgi tunnistas ämmaemand oma viga ning möönis, et spetsialistina oleks ta pidanud olema karmim ja resoluutsem, ütlema, et siin ei ole mänguruumi.
• 2016. aasta jaanuaris tuli pärast kodusünnitust elustada ühte Harjumaal ilmavalgust näinud last. Laps viidi lastehaiglasse.
• Kahe kuu eest viis kiirabi Pelgulinna sünnitusmajja äsjasünnitanud naise koos lapsega. Haiglasse jõudes oli vastsündinu juba surnud. Meedia andmetel võis tegu olla assisteerimata kodusünnitusega.
HARVARDI GÜNEKOLOOG: Naised ei ole loodud abita sünnitama
“Väide, et kodusünnituse ämmaemandad on n-ö normaalse sünnituse eksperdid, on sama hea, kui keegi väidab, et ta on hea ilma meteoroloog,” kirjutab Harvardi haridusega günekoloog Amy Tuteur.
Maailmas on levimas ka nn vabasünnituse ideoloogia, mis on näide sellest, kuhu võib kodusünnituse ideoloogia viia. Näiteks Austraalia omaaaegse nn vabasünnituse esipropageerija Janet Fraseri sõnul polnud tema tütre surm kodusünnitusel talle mingi trauma. Palju hullem kogemus olnud Fraserile hoopis ellujäänud esiklapse sünd, mida ta nimetab lausa sünnivägistamiseks – nimelt päästsid arstid ta lapse elu keisrilõikega. Vabasünnituse liikumine näeb ette, et naine ei külasta kogu raseduse vältel mitte kordagi arste. Fraseri sünnitus kestis ligi viis päeva, kuni talle lõpuks kiirabi kutsuti, sest sünnitus pidi kulgema võimalikult “loomulikult”. End feministiks nimetav Fraser, kes taastab naise täieliku kontrolli oma keha üle, on ehe näide sellest, kuhu “loomuliku” sünnituse, sh kodusünnituse ideoloogia oma äärmustes lõpuks viia võib.
Harvardi haridusega günekoloog ja endine Harvardi meditsiinikooli kliiniline instruktor Amy Tuteur on USA-s üks neist, kes püüab kodusünnitajaid mõistusele kutsuda. “Kogu teaduslik tõestusmaterjal näitab, et kodusünnitus kolmekordistab vastsündinu sünnitusjärgse suremuse riski,” ütleb ta. Tuteur lükkab ridamisi ümber kõik ebateaduslikud väited, mida kodusünnitajate propagandistid tihti kasutavad.
Näiteks väidavad kodusünnituse toetajad, et kodusünnituse ämmaemandad on enda sõnul n-ö normaalse sünnituse eksperdid. “See on sama hea, kui keegi väidab, et ta on hea ilma meteoroloog,” kirjutab Tuteur, kelle sõnul on sama valed väited, et naine on “loodud sünnitama” või et “sünnitus pole haigus” ehk et see on oma olemuselt turvaline. “Vale, sünnitus on äärmiselt ohtlik. Igal ajastul, kohas ja kultuuris on sünnitus olnud naiste juhtiv surmapõhjus. Inimese sündimise päev on inimese kõige ohtlikum päev tema esimese 18 eluaasta jooksul.”
Tuteur tõi välja tegeliku põhjuse, miks sünnitus tundub tänapäeval justkui turvaline – just nimelt sellesama moodsa meditsiini tõttu, mille eest kodusünnitajad justkui hoiatavad. “Moodne sünnitusabi on saja aastaga vähendanud laste neonataalset suremust 90% ja emade suremust 99%,” lausus ta. “Mida on teinud nn kodusünnituse eksperdid? Tulemus on null – nad pole otseselt teinud mitte ühtegi konkreetset meditsiinilist avastust, mida saaks emade ja laste elude päästmisel kasutada.”
Sünnitusjärgset suremust ei alandanud Tuteuri sõnul drastiliselt mitte paranenud hügieenitingimused, nagu ekslikult väidetakse, vaid eelkõige meditsiinilised teaduslikud avastused nagu antibiootikumide, vereülekannete jpm kasutuselevõtt sünnitusabis. “Naised ei ole ka n-ö disainitud sünnitama,” räägib Tuteur. “Suurte peadega beebid kalduvad olema neuroloogiliselt küpsemad, mis on üks evolutsiooniline eelis. Samas oli väikese vaagna omamine naisele eeliseks, kui ta pidi jooksma metsikute loomade eest. Need kaks evolutsioonilist eelist on omavahel vastuolus, sest väikese vaagna omanikul oli raskem sünnitada suure peaga last, kuid samas kergem ellu jääda.”
Kodusünnitus võtab rahakotist 1000 eurot
Paljud kodusünnitused lõppevad aeglase sünnituse, ebaselge seisundi või veritsuse tõttu siiski haiglas.
Eestis on kodusünnituse luba seitsmel ämmaemandal, kes soovivad kodusünnituse eest 800-1000 eurot.
Kodusünnituse ämmaemand Ingrid Kaoküla rõhutas, et vahet peaks tegema planeeritud ja planeerimata kodusünnitusel. “Planeeritud kodusünnitus planeeritakse raseduse ajal, hinnatakse sünnitusega seotud riske, sõlmitakse leping sünnitusabi osutamiseks,” kinnitas Kaoküla. “Planeerimata kodusünnitused on need, mis “juhtuvad” kiiresti, ootamatult. Planeerimata kodusünnituse juures võib olla näiteks kiirabibrigaad või lähedal olnud meedik. Veel on olemas assisteerimata planeeritud kodusünnitused nn freebirth, kus sünnitatakse kodus planeeritult pere või sõprade toetusel.”
Kaoküla sõnul on loomulik, et kõik kodus planeeritud sünnitused ei lõpe kodus, sest sünnitusel ei ole võimalik kõiki olukordi ette ennustada. Esmasünnitajate puhul üleviimine haiglasse vajalik ~25% ja korduvsünnitajatel 4-9% juhtudel. “Kiiret üleviimist vajavaid (kiirabi vajavaid) sünnitajaid on ~3%. Enam esinenud üleviimise põhjused (esinemissageduse järjekorras) olid: sünnituse aeglane edenemine, ebaselge loote seisund, valuvaigisti vajadus, sünnitaja kõrge vererõhk, veritsus ja loote väärasetsus,” loetles Kaoküla.
