„Nii palju küsimusi. Kuidas nii juhtus? Kes on süüdi? Kas ma oleks saanud rohkem teha ja aidata? Äkki, kui ma ei oleks nii ütelnud, oleks ta elus? Kui ma oleks parem ema olnud? Minu kohustus oli last kaitsta, aga ma ei saanud sellega hakkama. Mida oleks saanud paremini teha? Mis juhtus selles öös? Ta ju ei tahtnud surra…“ meenutab ema küsimusi, mis keerlesid ta peas vahetult pärast poja surma.
Heivika Aasamets-Ainla 17aastane poeg Miikael, keda hellitavalt Mikuks kutsuti, lahkus elust 2018. aasta 12. augustil suitsiidi läbi. Sel teemal pole kombeks üksipulgi rääkida, kuid ema Heivika tunneb, et tema ülesanne on teadvustada inimestele isikliku kogemuse kaudu, mis on laste depressioon ja milline näeb välja mahajääjate lein.
„Olen rahu teinud nende paljude küsimustega. Olen endale andeks andnud. Mõtelnud, et tegin nende teadmistega, mis mul olid, kõik, mis võimalik. Ma ju ei teadnud… Sellepärast jagangi meie lugu, enda lugu. Äkki paneb see teisi vanemaid nägema ja nad saavad oma last aidata. Kui vähemalt üks laps selle läbi pääseb ja jääb ellu, juba siis on minu panus antud,“ ütleb Heivika.
Ema võttis leina osadeks
Pärast poja surma püüdis ta leida vanemat, kes on olnud samas olukorras. Tahtis näha ema, kes on matnud suitsiidi teinud teismelise lapse. Teada, kas üldse on võimalik edasi elada, nii et kunagi saab jälle naeratada. Ta ei leidnud kedagi, kuid teab nüüd, et lein muutub ajas. Terav valu, mis iga keharaku kokku pigistas ja luuüdini lõikas, on muutunud tuhmimaks.
Loe edasi SIIT
Allikas. Õhtuleht