MIHKLIPÄEV, 29. september
Peaingel Miikaeli nimepäev, rahvakalendris suveaja lõpu püha. Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et võis isegi põrgust hingi päästa. Lõppes põllutööde ja karjatamishooaeg, suveteenijate ja karjuste tööaeg. Karjane sai kooli minna. Tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni, seepärast püüdis karjapoiss lund nõiduda, nt vedas valget oinast vastupäeva ümber kivi, siis hakkavat lumi sadama ja pääseb vabaks. Lõikuspüha pidamiseks valmistati õlut, tapeti mihklioinas, küpsetati lihatoite, värsket leiba, sepikut, pirukaid. Noored tegid mihklituld või kogunesid mõnda tallu pidutsema. Käidi laadal, külas ja kõrtsis. Hoolega jälgiti loodusemärke: lehelangust, lindude rännet, tuulesuunda. Ennustati lume tulekut ja kevade saabumist.
Õpi nädalaid lugema: „Mihklist 6 marti, mardist 2 katri, kadrist 4 jõulu.“
Äkki peaksid esimese lume saabudes hoopis kooli minema?
Ära selle oina pärast muretse, igal oinal oma mihklipäev.
Kust poolt täna tuul puhub, sealt puhub kogu aasta.
Pane lammas ahju!
Vaata mihklipäevast veel: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev