Miks me haigutame, miks haigutavate kaasinimeste nägemisel hakkame meiegi tahtmatult haigutama ja miks koerad haigutavad – kõigele sellele pole kuigi kerge vastata.
Ühe teooria järgi on see kuidagi seotud hapniku ahmimisega ning võib olla sünnieelse arengu hingamisprotsessi jäänuk. Siiski ei ole eksperimendid, kus katsealustel lasti hingata erineval hulgal hapnikku, kinnitanud selle mõju haigutamisele, mistõttu ilmselt ei tule otsida põhjust hapnikust. Teise teooria järgi tingib haigutamise mingi geen, mis on kuidagi seotud meie kõikide kalakujuliste eellaste lõpustega. Eksperimendid on siiski kinnitanud, et haigutamine aitab jahutada aju või keha.
On tuvastatud, et viirpapagoid haigutavad sagedamini soojas ruumis kui külmas, ning et kõige rohkem haigutavad nad temperatuuri tõustes. Ka inimeste haigutamine muutub sõltuvalt temperatuurist: need, kes hoiavad laubal külmaveekotti, haigutavad vähem, võrreldes nendega, kellel on kotis soe vesi. Siiski on vaieldav, kas see ikka kinnitab haigutamise kui jahutusmehhanismi toimet.
Haigutamine võib inimeste seas lausa nakkusena levida. Seejuures puudub isegi kindel vajadus teist inimest näha. Teiste haigutuste peale altimalt ka ise haigutavate inimeste tulemused on emotsionaalset intelligentsust mõõtvates testides läbivalt kõrgemad. Nii on teadlased otsustanud nähtust ka loomade empaatia uurimiseks rakendada. Varasemalt on nõnda näiteks tähele pandud, et teadlaste haigutuste peale hakkavad noored šimpansid sama tegema. Loomi jätsid külmaks nii paavianid kui tundmatud liigikaaslased, kuid mitte võõrad ja tuttavad inimesed.
MAAJA
