Kallid kokkutulnud, kallis Eesti rahvas!
Iseseisvuse taastamise 29. aastapäeval presidendi roosiaias.
Te ei tea, kui hea meel mul on, et saame täna siiski siin koos olla. Küll ettevaatlikult, aga siiski.
20. august 1991 on päev, millest alates elame hirmuta maailmas.
Saabus vabadus!
10. septembril 91. aastal Moskvas, Eesti astumisel OSCE-sse, ütles Lennart Meri: Eestis vihati endisi võimukandjaid, kuid see viha ei olnud suunatud vene rahva ja kultuuri vastu, vaid totalitaarse võimu vastu.
Niisugune oli meie arusaamine vabadusest – et meid iial enam ei koheldaks valitsejate suva järgi! Selle hääletasime vaimustusega oma põhiseadusesse; riigist pidi igaveseks saama õiglase kohtlemise ja võrdsete võimaluste tagaja.
Muidugi olgu meil riik, mis hoiab ja kaitseb just meie keelt ja kultuuri ja sellepärast on armas oma kodanikele! Me armastame ju Eestit niikuinii, sunnita – vaba riigi vabad kodanikud!
Eestist hakkas kasvama õigusriik.
Tänavu tähistasime Eesti esimese põhiseaduse 100. aastapäeva. Sel puhul arutasime Riigikogus, mis on meile õigem. Kas riik kui võim oma kodanike üle, allumine ühisele suurele eesmärgile, mille kirjeldavad valitsejad, toetudes või väites end toetuvat enamuse arvamusele.
Või tõdemus, et vabadus on nagu rõõm – jagades ei saa kunagi endale vähem, vaid alati rohkem.
See on oluline ja vajalik vaidlus. Nüüd, 28 aastat hiljem, saame tagasi vaadates näha, kuidas me kehtiv põhiseadus on Eesti inimestele sobinud.
Riik ei ole kohelnud meid erineval moel, olgu me maailmavaade või isiklikud valikud millised tahes. Põhiseaduses antud vabadused on tulnud muude seadustega sisustada ja kirjeldada ning seda on järjepidevalt tehtud.
Eestis saab inimene võita kohtus riiki, vaene rikast. Riik ei kujunda oma suhtumist kodanikku ega teistesse seaduslikult siin viibijatesse selle järgi, millist elu inimene soovib elada. Riigivõimu kandjad ei langeta otsuseid kitsalt nende huvides, kes on nad võimu juurde valinud.
Riigi abi ja toetus pole reserveeritud ettevõtjatele, kes sõna või teoga parasjagu ametis olevat valitsust toetaksid.
Praegu, 20. augustil aastal 2020, on aeg ausalt öelda – see poliitiline kultuur võib olla muutumas. Muutus pole enam ainult sõnaline, vaid sisuline – see puudutab riigi nimel tehtavaid otsuseid. Kes ei suuda, läheb ära, aga eks ametniku elukutse juurde kuulub ka poliitilise tahtega kaasa minemine.
Ma ei taha pisendada valitsuse head tööd viiruskriisi ohjamisel. Tahan tunnustada neid ka ekspertide kaasamise eest. Tunnustan ka meedikuid inimeste elude päästmise eest, tunnustan kõiki Eesti inimesi selle ühise pingutuse eest. Aga mida nädal edasi, seda murelikum ma olen.
Olen kindel – valdav enamus meist siiski ei taha, et riik teeb oma otsused mitte me õigustest lähtuvalt, vaid kiusu ajades, toetades neid, kes on võimu meelest õiged ja jättes külma kätte need, kes seda pole. Kui keegi on riigi jaoks kuidagi õigem, siis ei tea me kunagi, kauaks seda soosingut jätkub. Valeks võib osutuda igaüks, oma püüdluste ja unistustega. Täna ühed, homme teised.
Sedasi pole vabad ka need, kes arvavad end alati olevat soosingus. Selle soosingu hoidmise vajadus ise teeb mittevabaks.
***
Head sõbrad,
kui te arvate, et ma ei tahaks sel kaunil päeval kõlada veidi muretumalt, siis te eksite. Ma tunnen ennast üsna nagu juubilar Kivirähki loodud kirjanikuhärra Lammas, kelle sulest tuli vaid tujurikkuvat teksti, aga mis parata.
Me lihtsalt peame oma vabaduste kaitsmisest täna väga tõsiselt rääkima – juba sellepärast, et tänavu muutus meie noorte maailm samuti radikaalselt, nii nagu meie põlvkonnal 91. aastal.
Aga nende maailm muutus senisest heitlikumaks ja vähem vabaks.
On väga tähtis, et noored – ja muidugi me kõik – tunneksime siiski, et meie vabadusi miski muu peale viirusega seotud paratamatuse ei piira.
2020 ei tohi olla aasta, mille kohta 30 aastat hiljem öeldakse – see oli hetk, mil hakkasime ilma jääma oma vabadustest.
See oht on. Pandeemia alguses oli suur segadus. See on arusaadav. Kuid segaduste, kiirete otsuste ja ümberotsustamiste käigus on läbipaistvus ja otsustamise aluste selgus üliolulised.
Muidu kaob usk õigusriiki, inimestel tekib ebakindlus oma õiguste suhtes. Ja see on tõelise vabaduse lõpp.
Lärmaka peo korraldajad teavad: hilisõhtul peab lärm vaikima, muidu tuleb politsei. Mida me teame sellest, milliste tingimuste mittetäitmisel tuleb Terviseamet ja vahel ka ametiga koos politsei?
Kas piisab närvilistest naabritest, kes on peol näinud kedagi, kes kõneles hispaania keeles, selleks et üks amet võib tulla ja oma kontrolliga peo ära rikkuda?
Aga kui tegu on sõpruskonna mitmepäevase kokkutulekuga, võib-olla isegi hipide või mõne muu subkultuuri esindajatega? Kas tohib? Mis üldse on enam lubatud oma kodus, oma maa peal, mis on keelatud?
Kuidas õigesti karantiinikohustust täita? Miks tuntud blogija võis kevadel ka diagnoosituna korraldada vahva väravasünnipäeva nii, et sellele ei järgnenud mingite ametite tähelepanu? Miks ei pahandanud keegi, kui kroonviirushaigust põdenud arst rääkis lehes, et ikka käis haige olles õhtuti metsas koeraga jalutamas?
Ei pahandatud, sest nad ei teinudki midagi kellelegi ohtlikku.
Nüüd aga – legaalselt siia saabunud teise riigi kodanikult võetakse õigus viibida Eestis seepärast, et ta polnud saanud aru – karantiin tuleb veeta mitte midagi tehes. Isegi oma elukoha kõpitsemine – see on keelatud töö.
Milline siis nüüd on „korrektne“ karantiinis istumine? Aga homme? Kas ka Eesti inimene, kes saabunud välisriigist ja otsustanud, et ihuüksi omal maal võsavõtmine on piisav viis karantiinis olla, võib karta sanktsioone, sest ta rikub reegleid? Või on selline kohtlemine mõeldud ainult välisriikide kodanikele?
Kunas selline reeglite eskalatsioon aset leidis?
Veel enam, kui reidi käigus selgub, et osa võõrtöölisi peab elama ebainimlikes tingimustes, kas siis on õiglane neid, tegelikult ohvreid, karistada ja riigist välja saata?
Või ongi nüüd nii, et iga Sinu õigus ja vabadus – omandi puutumatus, isikuvabadused, õigus ettevõtlusele – on olemas ainult nii kaua, kui kellelegi tuleb pähe need Sinult ära võtta?
***
Tänavune aasta on olnud me noortele kodanikuõpetuse kiirkursus. Igaühest on sõltunud ja sõltub Eesti käekäik. Tavalises ajaloo kulus saame alles palju hiljem aru, mis oli kellegi roll, et ajalugu ei läinud teisiti.
Praegu sõltub Eesti lähitulevik igaühest ja otse – me võimet võtta vastutus kogu riigi ja rahva eest saab mõõta kahe nädala kaupa. Kui palju on Eestis kroonviirusesse haigestunuid mõne nädala pärast, sõltub absoluutselt iga Eesti inimese isiklikest otsustest.
Meie tulevik, turvaline või vähem, ongi kõikide meie otsuste summa.
Ka Balti ketis seistes oli meie tulevik meie kõikide otsuste summa. Aga tol ajal kandis meid vaimustus ja koosolemise tunne.
Nüüd on teisiti. Ja mõnes mõttes raskemgi. Õnnepisarad silmis sinimustvalge lipuga seista on ülevam kui bussis maskiga.
Meie noored on seisnud meiega koos ja kandnud seda eakohatut vastutust. Selline on kriisiaja põlvkondade saatus. Kriis on meid ühendanud – enam ammu pole kogukond ja naabruskond niimoodi ühte hoidnud nagu nüüd. Sildid me trepikodades – andke teada, kui vajate abi. Olulise osa selle kogukonnatöö taga on noored, kes teades, et on vähem ohustatud, tahavad aidata teisi.
Me peame neile vastu andma kindlustunde, et otsustades juhindume põhiseadusest ja universaalsetest inimõigustest. Et kriisi lahendus ei peitu jagunemises omadeks ja võõrasteks ning üha vihasemas heitluses lõplike ressursside jagunemise nimel.
Täna pole meil täit selgust, palju meil vabadust on. Pole näiteks selgust, kas eakate inimeste või puude tõttu hooldekodudes elavate inimeste õigused on ikka sama tähtsad kui teiste omad. Või on ühtede õigus minna eluga edasi olulisem, kui teiste soov elulõpul regulaarselt oma lähedastega kohtuda?
On tunne, et kõik need ettevõtmised, mida toetab riigivõim või ka kohalik võim, on paremini kaitstud ärajäämise eest kui teistsugused ettevõtmised.
Igal muul juhul võib tulla „kohalike inimeste hirm ja mure“ ja kaaluda üles kõigi osalejate kogunemisvabaduse, korraldajate ettevõtlusvabaduse, eraomandi puutumatuse ja palju muud, mida oleme pidanud oma põhiseadusega antud õiguseks.
Osa sellest on ka paratamatus, sest ebavõrdset kohtlemist võib sõjas viirusega juhtuda ka kogemata. Aga sel juhul on aus seda tunnistada ja lahendada tekkinud olukord nõrgema kasuks, kelleks kunagi pole riik oma sunniaparaadiga.
Ent enamus eksimusi põhiseaduses kirja pandud väärtuste vastu tulevad hoopis soovist jõuliselt ja kiiresti saavutada oma poliitilisi eesmärke, viiruseohtu ära kasutades.
Ma ei taha, et kunagi hiljem öeldakse – selle nimel või selle taha pugedes, et kaitsta meid viiruse eest, tapsid nad meie vabaduse.
Me ei saa kaotada kurja viirust, aga õigusriigi ja demokraatlikud vabadused saame me noorte jaoks alles hoida.
See loeb. Vabadus ongi kõige olulisem! Meie põhiseadus on kõige ilusam! Ja ta kehtib kogu Eestis ja kehtib kõigile, kes siin on – kodus või külas.
***
13 aastat on 20. augustil, meie iseseisvuse taastamise päeval, antud Eesti vabaduse eest võitlemise, tema hoidmise ja kindlustamise tunnustähisena üle tükk meie iseseisvuse taastamise eelsetel ärevatel päevadel Toompea kaitseks veeretatud rahnust.
Kivi laureaat aastast 2017 on kirjutanud:
Et kevadine mõte vananes ja ununes;
Sellest võiks vast järeldada,
Et see mõte oli teaduslik:
Mis kõige kiiremini vananeb,
On ju tänapäeval teadus!
Enam tõesem pole see sedastus kunagi olnud kui tänavu.
Sellegipoolest – 2020. aasta kivi kuulub Eesti teadlaskonnale. Mitmel põhjusel. Esmalt on nemad need, kes kannavad kroonviirusega võitlemisel vastutust selle eest, et poliitilised otsustajad oleks hästi kursis, millest tõesti on abi ja millest mitte.
Nii seisavad nad oma teadmistega meie vabaduse eest.
Teiseks – meie põhiseaduse vaimus kasvanud noored, ka akadeemilised noored, on meie vabaduste tulevik ja nemad hoiavad Eestit rajal, millel oleme 30 aastat astunud. Nende rahvusvaheline ja avatud mõtlemine seisab vastu minevikuihalusele ja suletusele meie poliitikas.
Nii panustavad noored teadlased meie vabadusse.
Trotsides seda, mida sedastab Runneli luuletuse lõpusaba:
Sellepärast on teaduse asemel
Vahel ehk tulusamgi rääkida pajatusi,
Lugusid ja muinasjutte;
Kõige targemad teevad muidugi veel ainult – kõmu.
Ja veel – just noored teadlased on viimasel aastal kanaarilindudena protestinud riigi sõnamurdlikkuse vastu siis, kui teised ühiskonnaliikmed seda nii teravalt ei tundnud. Jah, ma räägin teadusleppest.
Õigusriik, sõnapidaja riik, meie põhiseaduse vaimus toimetav riik, on me noortele teadlastele – ja kogu põhiseaduse vaimus kasvanud põlvkonnale – midagi, mille eest nad on valmis seisma.
Ka sellepärast läheb kivitükk täna Eesti teadlaskonnale, selle võtavad vastu Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere koos Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendi Mario Kadastikuga.
Allikas. President.ee
Foto: © Mattias Tammet/Presidendi kantselei
