Täna tähistatakse rahvusvahelist veterinaararstide päeva. Veterinaararsti töö on äärmiselt vastutustundlik tegevus, mis nõuab palju tahtejõudu, kannatlikkust, intelligentsust ja mis kõige tähtsam – siirast armastust loomade vastu. Veterinaararsti elukutsest ja selle ajaloost annab ülevaate Maaeluministeeriumi loomatervise ja -heaolu büroo peaspetsialist Arvi Raie.
Veterinaaria ehk loomaarstiteadus ehk veterinaarmeditsiin on teadus, mis uurib looma normaalset ja patoloogilist ehitust ning talitlust, haiguslikke seisundeid, ravi ja diagnostikat. Lisaks tegeleb loomaarstiteadus loomade toiduainete kontrolliga. Arsti, kes ravib loomi, nimetatakse veterinaararstiks (või lihtsalt veterinaariks) ehk loomaarstiks.
Loomaarsti elukutse on vana ja väärikas
Loomaarsti elukutse on väga vana. Vanades allikates on mainitud 3000 aastat enne Kristust Mesopotaamias elanud Urlugaledinnat, kes oli loomade tervendamise asjatundja. Loomade ravimisest on märkmeid vanast Hiinast (hobused ja kariloomad) ja Babülooniast. Seda on mainitud ka Egiptuse Kahuni papüüruses (1900 eKr) ja iidse India Veda tekstides. Shalihotrat, kes ravis elevante ja hobuseid, on nimetatud veterinaarteaduse loojaks. Veterinaaria arengusse on oma panuse andnud ka meditsiini isa Hippokrates ja tuntud filosoof Aristoteles. Nüüdisaja veterinaaria isaks peetakse Apsyrtost, kes elas Bütsantsis.
Loomaarstiõppe ajaloost
Esimene veterinaariakool asutati 1761. aastal Prantsusmaal Lyonis. Esialgu õpetati seal ainult hobuse, kuid hiljem ka teiste koduloomade anatoomiat ja füsioloogiat. USA esimesed veterinaariakoolid asutati alles järgmisel sajandil. Selleks ajaks olid Euroopas juba veterinaariakoolid Hannoveris, Uppsalas, Kopenhaagenis ja Viinis. Samal ajal hakati veterinaarharidust pakkuma ka Eestis.
26. jaanuaril 1848 kirjutas tsaar Nikolai I alla veterinaariakooli asutamise ukaasile ja sama aasta 13. oktoobril algas Tartu kliinikus haigete loomade vastuvõtt. Akadeemilise õppetöö algus lükkus koolerapuhangu tõttu 1849. aastasse. Juba enne seda anti veterinaarmeditsiinialaseid teadmisi aga Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuhu oli 1802. aastal loodud veterinaaria professuur. Veterinaariakooli loomise tingis vajadus spetsialistide järele, kes suudaksid piirata tsaaririiki laastavaid loomataude.
Aastal 1873 muudeti veterinaariakool veterinaariainstituudiks ja selle juurde asutati kolmeaastase õppeajaga veterinaarvelskrite kool. Õppetöö toimus saksa keeles, aga 1883–1893 asendati see järk-järgult vene keelega, tänu millele suurenes õppijate arv.
Tartu veterinaariainstituudis õpetas 1873. aastal 7 professorit, 3 dotsenti ja rautussepp (isik, kes tegeleb hobuste rautamisega). 1918. aastal evakueeriti Tartu veterinaariainstituut Saratovi, kuhu Tartust viidud varade ja vene rahvusest õppejõudude baasil asutati Saratovi zooveterinaaria instituut.
Tartu ülikoolis avati 1919. aastal loomaarstiteaduskond, mis 1950. aastal nimetati ümber veterinaariateaduskonnaks ja 1951. aastal viidi see äsja loodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (Eesti Maaülikooli) koosseisu. Nimetus „loomaarstiteaduskond” taastati 1998. aastal. Tänapäeval töötab maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis 150 õppejõudu ja teadlast ning õpib ligi 700 üliõpilast. Peale veterinaarmeditsiini saab õppida ka loomakasvatussaaduste tootmise, loomakasvatuse, kalakasvatuse ning liha- ja piimatehnoloogia erialal.
Veterinaarpraksisega tegelemiseks on vaja luba ja vastavat õpet
Veterinaartegevus on loomade ja inimeste tervise kaitseks ning loomade heaolu tagamiseks rakendatavate abinõude süsteem. Veterinaartegevus puudutab mitmesuguseid veterinaarasutusi (loomakliinikud, veterinaarkeskused), ravimifirmasid, toiduainetööstust, laboreid, õppe- ja teadusasutusi. Lisaks on veterinaartegevusega seotud teemad veterinaarjärelevalve ja veterinaarkontroll.
Veterinaarpraksis hõlmab loomahaiguste ravi ning haiguste ennetamist ja diagnoosimist, sealhulgas laboratoorset diagnoosimist. Veterinaarpraksisega võib tegeleda vaid Põllumajandus- ja Toiduametilt kutsetegevuse loa saanud veterinaararst. Loa saamiseks peab taotleja olema lõpetanud loomaarsti õppekava. Veterinaararsti kutsele kehtivad ühised nõuded üle kogu Euroopa Liidu.
Veterinaararsti põhiülesanded on loomahaiguste ravi ja ennetamine ning vaktsineerimine
Iga haigestunud või vigastatud loom peab saama vajalikku ravi. Selle tingimuse täitmise eeldused on esiteks loomaomaniku õigeaegne pöördumine abi saamiseks loomaarsti poole ja teiseks loomaarsti oskused ja teadmised anda kvaliteetset veterinaarabi.
Veterinaararsti põhiülesanne on loomade haigusi ravida ja ennetada ning loomi vaktsineerida. Samuti saab veterinaararst tegeleda toiduainete kontrollimisega, kinnitades nende sobivust tarbimiseks ja müügiks. Loomaarstid töötavad loomakliinikutes, Põllumajandus- ja Toiduametis, piirikontrollis, turgudel, põllumajandusettevõtetes, tapamajades ja loomaaedades.
Kas veterinaararsti kutseala on meie ajal nõutud? Kindlasti. Kuid mitmed loomaomanikud usuvad ekslikult, et haige kass, koer või hobune sarnaneb katkise pesumasinaga, millele on tagatud garantii. Tuleb aga arvestada, et looma keha on ülesehituselt pea sama keerukas kui inimesel ja loom ei saa öelda, kust valutab.
Haige loom vajab meditsiinilist abi (millega võivad kaasneda riskid), mitte aga “varuosade” parandamist. Loomaarst on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist, kes tegeleb kodu-, mets- või põllumajandusloomadega, aga ka kalade, mesilaste ja mitmesuguste eksootiliste loomadega. Lisaks saab ta töötada veterinaarlaborites, viia läbi loomset päritolu toodete veterinaar- ja hügieenikontrolli ning kirjutada välja veterinaardokumentatsiooni. Üldiselt teeb ta kõik selleks, et loomad elaksid ja sureksid tervena.
Loomaarsti töö eesmärk on kaitsta nii loomade kui ka inimeste tervist
Loomaarsti tegevusest sõltub ka toidu kvaliteet ja ohutus. Loomaarstide kutsetöö peaeesmärk on loomade tervise ja heaolu kaitse ning inimese tervise kaitse läbi toiduohutuse. Töö iseloom võib olla seotud nii suur- ja väikeloomameditsiini, veterinaarse inimtervishoiu kui ka toiduhügieeniga.
Tõhustamaks veterinaarjärelevalvet loomse päritolu toiduainete ja loomakasvatussaaduste tootmishügieeni ning kvaliteedi üle, kasutab Eestis Põllumajandus- ja Toiduamet oma järelevalvetegevuses volitatud loomaarstide abi. Nendeks on tegevusluba omavad loomaarstid, kellele on veterinaarkorralduse seaduse alusel avaliku konkursi korras antud volitus veterinaar- ja toidukontrolli alla kuuluvate järelevalveobjektide (loomafarmid, toidukäitlemise ettevõtted) seisundi kontrollimiseks. Veterinaarkeskustes töötavad loomaarstid, kes teostavad riikliku järelevalvet loomatervise ja loomakaitse valdkonnas, kontrollivad loomapidajaid ja nõustavad neid loomatervise osas.
Veternaararsti töö nõuab armastust loomade vastu
Loomaarsti töö nõuab palju tahtejõudu, kannatlikkust, intelligentsust ja siirast armastust loomade vastu. Ainult need omadused võimaldavad nii raskes töös kaugele jõuda. See elukutse on kutsumus ja paljude sotsiaalsete uuringute tulemuste kohaselt tunnistatakse seda koos arsti elukutsega üheks õilsamaks. Loomaarsti elukutse peamine eelis on võimalus aidata loomi ja inimesi, nende omanikke, sest terve loom ongi omaniku suurim rõõm.
Täname kõiki loomaarste väga hea koostöö eest ja soovime edu ning head loomaõnne oma väga tähtsas ja kogu inimkonnale vajalikus tegevuses. Oleme väga tänulikud töö eest, mida loomaarstid teevad loomafarmides, kliinikutes, laboratooriumites ja veterinaarkeskustes. Veterinaararstide tegevus on olnud väga hea ja oluline loomade haiguste ennetamisel ning õigeaegsel ravimisel.
Euroopa Komisjoni tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi SANTE loomatervishoiu üksuse kunagine juhataja Alberto Laddomada on öelnud: „See partnerlus pakub suurepärast võimalust anda edasi selge sõnum: tänapäeva loomaarstid on ühise tervise strateegia (inimesed ja loomad) esirinnas, sest nad on ainsad arstid, kes on koolitatud kaitsma nii loomade kui ka inimeste tervist.“
Maaeluministeerium õnnitleb loomaarste nende päeva puhul ning tänab neid nende väärika panuse eest inimeste ja loomade tervisesse!
Allikas: Maablogi
