Teadusnõukoja loonud professor Irja Lutsar (66) lendas aasta tagasi avalikkuse orbiidile nagu sabatäht – äkki teadsid ja tundsid teda kõik. Tuntusel on olnud ränk hind. Lutsarit on halastamatult rünnatud. Tõsi, ka tunnustatud ja tänatud. „Ega see hea tunne ei ole,” võtab Lutsar ise kuulsuse hinna kokku. Intervjuu on tehtud Skype’is 12. märtsil.
Kui aasta tagasi Eestis eriolukord välja kuulutati, oli tuvastatud kokku 27 nakatunut. 11. märtsil oli ligemale kaks tuhat nakatunut. Kuidas peaks sellest aru saama
Oleme aastaga targemaks saanud. Aasta tagasi teadsime sellest haigusest väga vähe. Teadsime Hiina nakatunute hulka, aga seda oli väga raske konteksti panna. Nägime, kuidas Hiinas ehitati nädalaga valmis kaks suurt tugeva intensiivravivõimega haiglat, kuidas mitu Põhja-Itaalia linna kinni pandi ja kuidas haiged Itaalia haiglatesse enam ära ei mahtunud. Segadus oli suur ja riigid hirmul. Riigid panid end kinni ja nii ka meie. Minu ema ütles küll alati, et meie ei pea veel selle pärast tulle hüppama, kui naabrid seda teevad, aga eks väike riik käitub ikka suuremate eeskujul.
Siis oli kõigest puudus. Haiglates loeti igal hommikul maskid üle, et kas tullakse õhtuni välja või tuleb puudus kätte. Praegu pole üheski haiglas ühestki isikukaitsevahendist puudus: maske on küllalt, skafandreid ja visiire jagub, on prille ja igat värvi kindaid. Võtame palju koroonaproove ja saame kätte ka kergemad juhtumid. Augustis arutasime, kus võiks asuda need piirid, milleni jõudes tuleb riik kinni panna. Ma mäletan, kuidas keegi – ei hakka nime ütlema, tuntud inimene – ütles, et 150 nakatununi päevas küll ei julge minna. Sadagi tundus siis veel tohutult suur arv.
Loe edasi SIIT
Allikas. EPL
