Mupo abitelefonist 14410 on koroonaajastul kujunenud omalaadne psühholoogi vastuvõtu-liin.
„Korrapidajatele tehtavad kõned on muutunud agressiivsemaks ja kurjemaks,“ ütles Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja Aivar Toompere. „On aru saada, et inimesed on muutunud närviliseks, mure ja pahameel on kuhjunud ning see valatakse välja abitelefoni töötaja peale, kusjuures tihti muutuvad solvangud isiklikuks“.
Palju on murelikke kõnesid, kus kurdetakse, et ühistranspordis ja kauplustustes ei kanta maske ning ei hoita distantsi. Muretsetakse meie laste tuleviku pärast, küsitakse, millal vaktsiin tavainimeseni jõuab, nurisetakse koristamata lume pärast – kusjuures kontrollimisel selgub, et tegelikult pole olukord üldse mitte halb – ning maalitakse väikesest jääpurikast suur, üliohtlik monstrum.
Toompere sõnul peab mupo korrapidajal olema hea enesevalitsemise oskus, sest ka kõige räigemate solvangute puhul tuleb säilitada viisakus ning jääda rahulikuks. Olukord on aastaga muutunud murettekitavaks – helistajad kaebavad kõige tühisemate asjade peale, on kõigi ning kõige peale vihased. Oma sauna saavad valitsus, poliitikud, korrakaitsjad, lollid naabrid, hoolimatud bussijuhid ja und segavad lumekoristusmasinad. Kui esimene viha on välja valatud ja korrapidaja endiselt tasakaalukas, leebutakse ja hakatakse oma murest rääkima. Vahel venivad kõned lausa poole tunni pikkuseks. Teine võimalus on, et toru visatakse hargile, hüvastijätuks öeldakse paar krõbedat väljendit.
„Kutsume inimesi olema kannatlikud ja mõistvad, meil kõigil on raske ja närvesööv periood, aga oma isikliku pinge väljaelamiseks võiksid olla teised väljundid – näiteks jalutamine looduses või sportimine. Olge kaasinimeste vastu lahkemad, tundke oma lähedast käekäigu vastu huvi – helistage neile ja kuulake ära nende mured, rääkige omadest. See kõik maandab pingeid. Mupo abitelefon ei tohiks olla see koht kus oma negatiivseid pingeid välja elatakse.“
