“Ohvriabi töötaja vastas istus ligi 80-aastane väärikas daam, kübar peas, mantlit seljast võtmata, käekott kramplikult põlvedele surutud,” kirjeldas sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse peaspetsialist Ingrid Sogenbits. “Eelmisel õhtul oli alkosõltlasest mees kodus märatsenud ja naine kartis, et järgmisel korral lööb luulude küüsis vaevlev mees ta lihtsalt maha. Naise jaoks oli ametnikule juhtunust rääkimine äärmiselt raske.”
Ometi oli tegemist hästi lõppenud juhtumiga – kaasa vägivalla all aastaid kannatanud naine leidis endas viimaks jõudu asjad pakkida ja kodunt ära tulla. “Tihti hakkavadki teatud vanusesse jõudnud naised mõtlema, kas nad ikka tahavad oma viimased järelejäänud aastad vägivallatseja võimu all veeta,” nentis Sogenbits. Paraku võtab oma taluvuse piiri äratundmine sageli väga kaua.
Eakatevastane vägivald on ühiskonnas üks varjatumaid probleeme, millest kannatanud enamasti ei räägi, kuna toimepanijaks on nende enda pikaaegne abikaasa või täiskasvanud laps. Halvimal juhul tunneb ohver end süüdi ja arvab, et on vägivaldse kohtlemise ära teeninud. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna võrgustikutöö koordinaatori Anne Klaari sõnul on eriti ülekohtused ja ebavõrdsed juhtumid, kus oma eaka vanema kallal vägivallatseb tema täiskasvanud laps. “Vägivallatseja, kes kuulub nooremasse põlvkonda, on eakast tavapäraselt füüsiliselt tugevam, ning eakas on tihti oma nooremast lähedasest sõltuv,” nentis ta. “Tihtipeale on vägivaldne lähedane eakale ainuke tugi ning kontakt ühiskonnaga.”
Töötud alkohoolikud vanema kukil
Vägivaldsest lapsest ja eakast vanemast koosnevad pered on tihti kimpus madala sissetulekuga. Näiteks on koos elama jäänud ema ja juba keskeas poeg, kes kahekesi tulevad oma pensionite, abirahade ja toetustega toime, kuid üksinda kumbki end ära majandada ei suudaks ning välja kolima ei ole kumbki nõus. “Reeglina elavad nad amortiseerunud kahetoalises korteris, mis asub ebaatraktiivses piirkonnas. Kui see maha müüa, saaks üks ehk endale muu eluaseme, kuid teine peaks leppima majutusega omavalitsuse sotsiaalmajas, kus ta elada ei taha.”
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna peaspetsialist Tatjana Kutõrev lisas, et perevägivalla taustal võib olla ka täiskasvanud lapse töötus. “Töökaotusele võib järgneda alkoholi kuritarvitamine, või vastupidi, alkohol võis põhjustada töökaotuse,” rääkis ta. “Vägivald algab sageli konfliktidest, kus poeg või tütar on töötu, kuid vanem sunnib teda tööle minema. Survele võideldakse vastu: mina olen täiskasvanu, teen mis tahan!” Vaikselt süvenevad igapäevased tülid, kus alkoholi tarvitatakse rohkem kui tohiks ning füüsilise vägivalla episoodid on kerged tekkima.
Isegi psühhiaater ei suutnud aidata
“Ühe juhtumi puhul vägivallatses täiskasvanud alkoholiprobleemidega tütar nii oma eaka ema kui ka kooliealise lapse suhtes, kes kõik ema juures koos elasid,” kirjeldas Kutõrev. “Antud juhtumil läksid korduvad vägivallateod nii kaugele, et praegu on vägivallatseja vanglas ning lapsele on määratud eeskoste. Väga tahaks loota, et kinnipidamisasutuses veedetav aeg aitab mõistust tagasi saada.”
Ingrid Sogenbitsi sõnul esineb juhtumeid, mil vanemaga koos elaval alkohoolikust täiskasvanud lapsel on lisaks ka muu vaimse tervise probleem. Antud riskitegurite koosesinemine on kannatanu jaoks eriti ohtlik. Laps on küll käinud psühholoogi, psühhiaatri juures või rehabilitatsiooniteenustel, kuid märkimisväärset abi sellest pole olnud. Alkoholi tõttu kontrollimatu vägivald süveneb.
“Erihoolekandeasutusse laps aga ei sobi ning tihti ei soovi teda sinna suunata ka vanem,” rääkis Sogenbits. “Sunduslikku äraviimist rakendada ei saa. Niisiis keerlebki vanema(te) elu jätkuvalt ümber lapse, kes õigupoolest on juba 33-40-aastane täiskasvanu. Tihti on vanem vaimselt juba täiesti kurnatud ja kui temaga siis midagi juhtub, peab laps niikuinii sotsiaalsüsteemi hoolde minema. Kesklinnas, kus töötan, on politsei ja sotsiaaltöötajate omavaheline koostöö hea ning kohalik omavalitsus teeb kõik, et probleemide korral sedalaadi ema ja poja tandemid siiski lahutada.”
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse peaspetsialisti Helin Kapsta sõnul on vägivalla kasutamine õpitud käitumine, mis ei sõltu perekonna sotsiaalmajanduslikust vms taustast. “Kui inimene on näinud vägivalla kasutamist või seda on varem kasutatud tema enda vastu, on suurem tõenäosus, et ta jätkab sellist käitumismustrit,” lausus ta.
Anne Klaar tõi välja, et eakatevastast vägivalda võib esineda ka perekondades, kus väliselt probleeme näha ei ole. “Paljudel juhtudel tuleneb vägivald lähedaste suurest koormusest eaka hooldamisel,” märkis Klaar. “Eesti perekonnaseaduse alusel on täiskasvanud lastel kohustus hoolitseda oma eakate vanemate eest, kuid nooremal põlvkonnal võivad puududa selleks oskused, aeg või raha. Eriti ohustatud on eakad, kellel on raske füüsiline või vaimne puue või diagnoositud dementsius, sh Alzheimeri tõbi.”
Ka vaimse vägivalla juhtumid pole ohvriabi töötajatele võõrad. “Vaimse vägivalla juhtumid võivad sisaldada ähvardamist kodust väljatõstmisega ja asutustesse paigutamisega,” lausus Klaar. “Samuti põlastavat suhtumist või eiramist, emotsionaalset külmust, sotsiaalset eraldatust, ähvardamist füüsilise või muud liiki vägivallaga.”
Lapsed keelavad külmkapist toitu võtta
Teinekord keelavad täiskasvanud lapsed oma vanal emal-isal teatud toiduaineid külmkapist võtta või korteri kõikides tubades käia. “Ohvriabi kriisitelefonile helistanud eakad on kurtnud, et lapsed on välismaal või teises linnas tööl,” lausus Sogenbits. “Üksikud vanainimesed on sageli täiesti üksi jäetud ning koroonaepideemia ajal on probleem veelgi süvenenud. Näiteks ühe juhtumi puhul elas dementne vanainimene oma korteris üksinda, kaks täiskasvanud last käisid talle vaid süüa viimas ja ravimeid manustamas. Paraku jäeti ravimite võtmine mingil hetkel vanainimese enda hooleks, kes aga sellega hakkama ei saanud. Lõpuks õnnestus tal helistada politsei numbrile ja ohvriabi kriisiabitelefonile. Eakas oli dementne ja kordas teatud lausekatkeid nooruspõlvest, nii oli temast esmalt raske aru saada. Lastega ühendust võttes selgus, et nad ei tahtnud ema kuhugi mujale kolida, sest ta hoidis kodust väga kinni.”
Eakad süüdistavad iseennast
Kõige hullem on Sogenbitsi sõnul, kui eakad ei teadvusta enda vastu suunatud vägivalda, vaid kannatavad vaikides ära, sest ametniku juurde minek näib hirmuäratav ja nõuab suurt eneseületust.
Anne Klaar lisas, et eakate inimeste puhul on iseloomulik ka tagasihoidlikkus ning tihti ei tihka nad pöörduda näiteks politsei poole, kui nende lähedane rikub öörahu ning ei lase eakal puhata, tarvitades kodus alkoholi. “On traagiline, kui eakal abielupaaril ei luba eraldi kolida majanduslikud olud,” sõnas Sogenbits. “Ühisvara jagamise puhul tuleb kohtusse minna ja see on pikk protsess, samuti ei taheta välja astuda kunagi väga kalliks peetud lähedase vastu. Nii elataksegi ühe korteri eraldi tubades, kus ohver käib kikivarvul, lootes, et täna on hea päev, mil kolki ei saa.”
Kahjuks on eaka kannatanu süütunne ning iseenese süüdistamine tavapärane. Näiteks arvavad eakad vanemad, et nad on midagi valesti teinud, ei andnud lapsele omal ajal piisavalt armastust või hoolt vms. “Lähisuhtevägivalla all kannatanutel on tihtipeale tekkinud vägivallatsejaga tugev traumaatiline side, milles on segunenud hirm ja armastus,” kirjeldas Klaar. “Lähisuhtevägivalla kannatanud loodavad väga tihti, et lähedase vägivaldne käitumine kaob. Eriti püsib selline lootus suhetes, kus kannatanu ongi vägivallatsejast sõltuv.”
Igaüks meist saab aidata
Peamised põhjused, miks väärkohtlemine jääb tihti varjatuks, ongi Klaari sõnutsi ohvrite suur häbitunne, sõltuvus väärkohtleja abist, hooldusest ja toest ning sellest tulenev hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees. Mõnikord saab takistuseks haigus (nt võimetus väärkohtlemisest teatada) või ebakindlus selle osas, kuidas peaks väärkohtlemise kahtluse korral toimima.
Helin Kapsta sõnul esineb süütunde kõrval ka häbi ja soovimatust oma täiskasvanud lapse vägivalla eest abi otsimisel – vanem peaks ju käibivate väärtusnormide järgi olema lapse kaitsja, aga selles olukorras võib laps saada karistada, sest vanem on endale abi otsinud. “Sedalaadi juhtudel vajavad lapsevanemad nõustamist ja tuge,” selgitas ta. “Lapse vastu armastuse tundmine ja talle vanemana parima soovimine ei tähenda, et peab taluma lapse vägivalda, sest täiskasvanud laps vajab ka ise abi lisaks kannatanust vanemale, ja sekkumine on igatahes vajalik.”
Koroonaaeg muutis olukorra hullemaks
Kapsta hinnangul on vanemaealised sihtrühm, kes vajaks eraldi teenistust analoogselt lastekaitsele, mis saaks pöörata kogu tähelepanu just vanemaealiste vastu suunatud vägivallale. Eakate kaitsjad oskaks seda ka tuvastada, sest vanurid ei otsi paljudel juhtudel ise abi ja sekkumine leiab tihti aset juba politsei poolt, kui olukord on läinud väga kriitiliseks ja naabrid või vanemaealine ise on kutsunud politsei.
“Eestis pole küll viidud läbi uuringuid eakatevastase lähisuhtevägivalla levimuse kohta, kuid teiste riikide statistika näitab, et 2,6% üle 56-aastastest kannatas viimase aasta jooksul pereliikme või sõbra, aga ka hooldustöötaja väärkohtlemist,” märkis Klaar. “Ka USA-s jõuab ametiasutusteni vaid üks väärkohtlemisjuhtum 23-st.”
Koroona ajal on kasvanud ka eakate kannatunute arv. Kui naiste tugikeskuse teenusele jõudis 2019. aastal üle 65-aastaseid abivajajaid 84, siis 2020. aastal sai abi 112 üle 65-aastast naist.
Klaari sõnul on praegu vanemaealistel võimalust vähem toast välja saada ning nad on sunnitud pikka aega püsima eneseisolatsioonis. “Esiteks pani karantiin eakad koos vägivallatsejaga isolatsiooni,” tõdes Klaar. “Ka on alust arvata, et tuntavalt suurenes eakate majandusliku lähisuhtevägivalla oht, kus eaka pension võis jääda ainukeseks sissetulekuks perekonnas. Kolmas riskitegur on hooletusse jätmise oht, kus perekondadel ei jätku majanduslikke võimalusi suure hoolduskoormusega eakaid hoolduskodudesse panna, nad võetakse kodusele hooldusele, kuid oskusi ja ressursse selleks ei jätku.”
“Eakatevastane vägivald on Eestis teema, mida on ühiskonnas vähe teadvustatud,” lausus ka abilinnapea Betina Beškina. “Lähisuhtevägivald on keskendutud pigem laste- ja naistevastase vägivalla ennetamisele ja kajastamisele, kuid suuremat tähelepanu oleks vaja suunata ka eakatevastase ja ka puuetega inimeste vastase vägivalla ennetamisele. Tegelikult ei tunne vägivald sugu ega vanust. Linnal on plaanis tulevikus kindlasti korraldada eakate vastase vägivalla koolitusi linna hoolekande valdkonna spetsialistidele, sh ka linna hallatavates asutustes. Samuti on oluline läbi viia teavitustegevusi ja tutvustada abi saamise võimalusi linna elanikele. Lisaks riigi ja linna toetusele lähisuhtevägivalla ohvritest inimestele olukorra paranemiseks sõltub palju ka meist kõigist. Kui märkate, et keegi on hädas, pakkuge oma abi ja andke nõu, kuhu see inimene võib pöörduda. Küsige, kuidas tal läheb. Ärgem olgem ükskõiksed!”
Kust saab eakas koduvägivalla puhul abi?
• Ohvriabi tasuta kriisitelefon 116 006 on ööpäev läbi avatud, võib pöörduda ka anonüümselt.
• Veebinõustamine www.palunabi.ee töötab samuti ööpäev läbi.
• Tugitelefon 1492 on ööpäevaringne tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda.
• Tallinna naiste kriisikodu, tel 5396 9834 (24 tundi), www.naisteabi.ee, e-post tallinn@naisteabi.ee
• Eesti naiste varjupaikade liidu Tallinna naiste tugikeskus, tel 575 70911, www.naisteliin.ee, e-post tallinnanaistetugi@gmail.com
• Vägivallast loobumise tugiliin 660 6077 või e-post tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee aitab oma halvast käitumisest loobuda.
• Hingehoiutelefon 116123 ootab helistama kõiki inimesi, sõltumata religioonist ja maailmavaatest, et saada tuge haigustest, õnnetustest või elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi leevendamiseks ja turvatunde loomiseks.
• Kui naabrite juurest kostab karjumist, vägivallale viitavaid hääli või appikarjeid, tasub kohe teavitada politseid, tel 112.
