Kaks aastat kestnud sihitu kulgemine täis konflikte, ebaprofessionaalsust ja Eestile kahjulikke otsuseid on läbi saanud ja nüüd ometi saab naasta nende teemade juurde, mis ka reaalselt Eesti elu paremuse suunas viivad.
Suurem osa ühiskonnast võttis uue Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse moodustamise uudise vastu muutuse ootuses.
Kaja Kallasel on võimalus taastada inimeste usk poliitikutesse ja sellesse, et Eesti valitsuse huvi keskmes ei ole mitte võimul püsimine, vaid Eesti majanduse konkurentsivõime, inimeste heaolu kasv ja Eesti riigi kaitstus.
Algus on rabe
Poliitilises ja majanduskriisis peituvad võimalused suurteks muutusteks. Algus on olnud praegu rabe, ühistest valitsemise prioriteetidest paistab liiga vähe soovi tegelikeks muutusteks, aga ehk on see vaid alguse asi.
Muutus alaku korruptsiooni välja juurimisest. Reformierakond on varasemalt silma paistnud küll hea valitsemise võimekusega, kuigi mitte nii hea poliitilise kultuuri viljelemisega. Kaja Kallasel on nüüd võimalus juhtida uuele tasemele ka Eesti poliitiline kultuur.
Valitsusliidu loomine uurimise all oleva Keskerakonnaga teeb selle ülesande raskeks, kuid sellega ei saa õigustada täieliku loobumist tuua Eesti poliitiline kultuur tema praegusest madalseisust välja. Väga selgete sammude astumine erakondade rahastamise läbipaistvaks muutmiseks on esimesed, millega muutust alustada.
Uus valitsus ei saa mööda vaadata eelmise valitsuse vigadest. Sassi aetud tuba tuleb korda teha ja katki tehtud mööbel tuleb ära parandada. Nimekiri on pikk, tooksin siin välja vaid viis olulisemat.
Esiteks, pensionireformi peatamine ei ole antud hetkel võibolla enam võimalik, kuid lahenduse otsimine selle reformi tagajärgedele on selle valitsuse üks ülesandeid. See on pikk plaan, sest pensionireformi negatiivse mõjuga ei pruugi selles valitsuses olevad inimesed üldse rinda pista, kuid see ei vähenda ometigi nende vastutust nende mõjude ärahoidmise eest.
Pensionireformiga pensionipõlveks kogumise kohustuse tühistamine toob pikas plaanis kaasa ühiskondliku ebavõrdsuse kasvu, vanaduspõlves väheneva hakkamasaamise ja need omakorda suureneva ühiskondliku rahuolematuse.
Sellesse reformi on tuleviku ühiskondlik konflikt sisse kirjutatud ja silma kinni pigistamine täna on vastutusest kõrvale hiilimine meie laste ees. Panen Kaja Kallasele südamele, et nii kirglikult nagu Reformierakond seisis pensionireformi vastu, tuleb täna tema juhitavalt valitsusel tegutseda selle reformi negatiivsete tagajärgede lahendamisega.
Süsinikuneutraalsus
Teiseks, põlevkivisektori vaiksele hääbumisele kiiresti uue asenduse leidmine Ida-Virumaal ja tervikuna Eesti majanduse süsinikuneutraalsele kasvule suunamine. Eelmist valitsust ei saa nimetada kliimamuutustega võitlemisel ja rohepöörde läbiviimisel isegi mitte sabassörkijaks, vaid Eesti liikus hoopis vastassuunas investeerides maksumaksja raha väljasurevasse majandussektorisse.
Süsinikuneutraalse majanduse suunas liikumisele hoo sissesaamiseks ei tule Eestile paremat aega kui praegu, sest viiruse tekitatud võimalus teha majanduses pööre ja ronida vanadest rööbastest välja koos Euroopa Liidust laekuvate suurte rahavoogudega juhtub vaid siin ja praegu. Küsimus on, kas me teeme täna pöörde või digipöördest võitjate seas olnud Eestil tuleb rohepöördes leppida igaveseks kaotaja ja järgi lohiseja rolliga.
Ma tean, et kuskilt kohe kostub argument, et kõigepealt on vaja ületada koroonast põhjustatud majanduskriis, kuid selles majanduskriisis peitubki rohepöörde võimalus, mida ei tohi maha magada. Kapital, sealhulgas Euroopa maksumaksja jagatav raha on muutunud täna roheliseks ja kui tal ei ole võimalik ennast kinnistada Eestis, siis ta lihtsalt liigub mujale.
Erakondade rahastamist vähendada
Kolmandaks, erakondade rahastamises sihikindlalt lahenduse otsimine korruptsiooni välja juurimiseks ja võrdsemaks ning õiglasema süsteemi loomiseks ei saa praegusel hetkel uue valitsuse laualt sahtlisse kaduda. Ühiskondlik ootus aastakümneid kestnud erakondade rahastamise korruptiivsete praktikate lõpetamiseks on suur ja sellega võitlemiseks ei ole olemas ebasobilikku aega.
Koroonakriisiga rinda pistmise ajal saab Reformierakonna pikalt pingilt leida kindlasti inimese, kes erakondade rahastamise teema endale südameasjaks võtab. ERJK likvideerimise seaduseelnõu tuleb Riigikogu menetlusest välja võtta ning asuda selle asemele komisjoni tööd tugevdama. Erakonnad esitagu oma rahastamisinfot reaalajas.
Erakondade rahastamist riigieelarvest tuleks vähendada, eelkõige just praeguses riigieelarvelises kitsikuses, jagada maksumaksja rahaga ostetavad eetriaega võrdsemalt uute tulijatega ning kampaaniate kulutamisele rahalised piirid seada. Igati väärib arutelu ka Roheliste pakutud idee asendada uutele tulijatele takistuseks kujunev rahaline kautsjon valimisõiguslike kodanike allkirjadega.
Neljandaks, riigireformi kokkuleppel olev Reformierakonna ja Keskerakonna esimeeste allkiri tuleb täitmisele pöörata. Reformierakonnal on olemas võimekus ja kõik eeldused näha kaugemale vaid silmapetteks tehtavate asutuste liitmise sammudest ning tegeleda nii riigi teenuste reformiga, digiriigi kiire edasiminekuga, ülereguleerituse vähendamisega, Riigikogu kummitempli staatusest välja toomisega, riigi pikaajalistest kuludest ülevaate saamiseks nullbaasi eelarvega.
Viiendaks, eelmise valitsuse ajal hoo sisse saanud riigi äriühingute nõukogude politiseerimisele tuleb tõmmata järsult pidurit ja liikuda tagasi olukorda, mis kehtestati 2017. aastal.
Depolitiseerimine on vaja läbi viia ka rahvusringhäälingu nõukogus ja selleks on vaja muuta nõukogu struktuuri. Kui rahvusringhäälingu uue seaduse loomiseks ei ole uuel valitsusel hetkel jaksu, siis nõukogu koosseisu aluste muutmine on igati jõukohane.
Nõukogus tasakaalu saavutamine erakondade ja ühiskondlike organisatsioonide esindatuse vahel loob rahvusringhäälingu sõltumatuse poliitilistest võimuvõitlustest ja tagab ühiskondlike huvigruppide võrdsema esindatuse.
Ratasel puudusid strateegilised eesmärgid
Vigade parandus ei ole ainuke töö, mis Kaja Kallasel ees seisab. Ootused muutuste algatamiseks, mille realiseerumise horisont on kaugel ees, on samuti kõrged. Kui Jüri Ratase valitsuse ajal tundus, et ei keskendutud ühelegi strateegilisele eesmärgile, siis Kaja Kallase valitsuselt ootaks kindlasti selget pikaajaliste eesmärkide sõnastust ja ka esimese samme nende eesmärkide suunas liikumiseks.
Pika plaani tegemiseks ei oleks justkui kunagi õige aeg ja ka praegu loomisel oleva valitsuse juhi suust on kostunud sõnumit, et ärge meilt suuri asju oodake. Tõsi ta ju on, et iga valitsus saab teha otsuseid vaid piiratud arvu aastate jooksul ning see ongi see aken, kus saab käima lükata pikaajalised muutused.
Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus ja pankroti suunas kihutamise peatamine, õpetajate järelkasv, väärikat elu tagava sotsiaalhoolekande süsteemi ülesehitamine, metsa ja loodusressursside kasutamise 100 aasta plaani koostamine, vaesuse vähendamine, regionaalse arengu ebavõrdsuse kasvu pidurdamine ja selleks pika plaani omamine, sealhulgas kohalike omavalitsuste rolli suurendamine piirkonna majanduse arendamises.
Kuna eelmine valitsus ei teinud ühtegi sammu eesti keele õpetamise parandamiseks, peab uus valitsus hoo sisse lükkama ühtsele Eesti koolile üleminekule.
Kaja Kallasel lasub ka koorem võidelda lõhestava populismi tagajärgedega, pöörata pilk ja kuulav kõrv ka nende inimeste suunas, kes eelmistel valimistel valisid EKRE-t ning kelle legitiimset muret Reformierakonna varasemate valitsemise aastate ajal suurenenud ebavõrdsuse osas varem kuulda ei võetud.
Olla kõikide Eesti inimeste peaminister eeldab suurt empaatiavõimet ja kannatlikkust, mida Kaja Kallasele soovin kamaluga.
