Vahel on tunne, et olen rumal. Ei, mitte enda meelest. Teiste arvates. Nende arvates, kes peaks mind tundma läbi ja läbi. Rumal… Aga ma ei ole seda. Jah, ma ei saa vahel asjadest kohe aru. Ei mõista vihjeid. Lihtsam on otse öelda. No kui soovitakse ikka miskit konkreetset. Aga kas kõik asjad on siis kõigile teistele mõistetavad?
ohe lennult? No ja siis, kui ma ei tea, kuidas pilvelõhkujad püsti püsivad või laevad vee peal või kuidas ämblik võrku koob. Mis siis, kui ma ehitan kassile maja ja välja tuleb… Koerakuut. Veidi viltuse katusega. Mis siis, kui ma värvin aeda ja mõni üksik koht jääb katmata. Teeb see mind rumalaks? Ei. See on osa minu võlust. Et ma ei ole murest murtud iga pisiasja pärast. Ehk olen ma naiivselt rumal. Arvates, et elu on elamiseks ja mitte paigal tammumiseks. Ehk ongi rumal arvata, et koos tuleb elada armastusest, mitte vihast või pangalaenude suuruse tõttu. Andes sellega mis eeskuju oma lastele? Ehk ongi see naiivselt rumal. Ent see on osa minu võlust. Minu tilluke võluv maailm. Aga see ei ole põhjus lugupidamatuseks. Või põhjus minu üle naermiseks. Ei. Lihtsalt on aeg öelda: mulle ei meeldi selline suhtumine. Lihtsalt olen väsinud seda endas kandmast. Väsinud, et peab sest kõigest mööda vaatama. Vahel tahan minna paika, kus selgitusi jagama ei pea… Ei pea põhjendama, miks on minu mqailm teistmoodi… Minna kohta, kus ükski mask pole lubatud. Olles… Koos nendega, kes teavad, et …
Rumalusel ja rumalusel on vahe…