Usun siiralt, iga inimene teab sisimas, mida ta teeb halvasti ja mida hästi. Tugev on see, kes suudab minna peegli ette ja öelda: jah olen üks närakas – ma ei saa hakkama iseendaga, ma pole selline, nagu ma tahaksin; ei suuda kasvatada lapsi nii, nagu oma unistustes olen ette kujutanud; ei tee oma tööd nii hästi, kui suudaksin; ei ole kõige parem sõber; ei muretse ühiskonna valu pärast niipalju kui peaks; ei võta midagi ette, et mind ja mu kaasmaalasi ümbritseks parem keskkond; vaimu ja hinge toitmise asemel tegelen iga päev vaid materiaalse maailma asjadega… Jah, olen teinud ja teen palju vigu.
Kes suudab seda endale tunnistada, on inimene suure algutähega. Kui ta suudab seda tihti teha, saab talle harjumuseks hinnata oma tegusid ausalt ning ta annab endale aru, et iga tegu mõjutab suuremal või väiksemal määral kogu maailma. Sel juhul väärib inimene kõigi austust, vaid niisugune inimene on võimeline võtma vastutust selle sõna kõige sügavamas tähenduses.
Kui läbinisti täiuslikku inimest pole võimalik leida, siis vaatame neid, kes vähemalt püüdlevad täiuse poole – kes näevad kurja vaeva enda ümber korra loomisega; teevad iga päev midagi, et meil kõigil oleks parem; loovad eeldusi, et homne päev oleks helgem… Kui näed niisugust inimest, siis ütle talle aitäh. Julgusta teda edasi võitlema, anna talle lootust, et ta pole viimane, kes usub headuse võidusse. Või vähemalt naerata talle sõbralikult.
Vähenõudlikule, kuid maailmale endast palju andvale inimesele on seegi väga suur asi.
Kutsun kõiki üles mõtisklema ning püüdma saada paremaks.
Kui muutume ise, muutub varem või hiljem KÕIK!
Olge hoitud!
