Lugesin mõni aasta tagasi raamatut ‘Miks me armastame?’, kus seletas väga hästi ära meie sees toimuvad keemilised reaktsioonid, mis tekivad, kui me armume. Raamat seletas ka väga hästi, kuhu armastus kaob. Kui tekib harjumus, siis keha lihtsalt enam ei tooda neid hormoone, mida ta tootis armumisperioodi jooksul.
Lugesin mõni aasta tagasi raamatut ‘Miks me armastame?’, kus seletas väga hästi ära meie sees toimuvad keemilised reaktsioonid, mis tekivad, kui me armume. Raamat seletas ka väga hästi, kuhu armastus kaob. Kui tekib harjumus, siis keha lihtsalt enam ei tooda neid hormoone, mida ta tootis armumisperioodi jooksul.
Selle teooria järgi saab armastus otsa kuni kahe aastaga. Mida enamik inimesi siis kahe aasta möödudes teevad? Kas lähevad lahku ja otsivad seda „uut ja paremat“, mis nende hormoonid uuesti käivitaks või kui „hullu“ armumisperioodi jooksul on jõutud juba soetada ühist vara ja/või lapsi, siis eksisteeritakse üksteise kõrval edasi saamata aru, kuhu kadus see justkui leitud armastus?
Kui sa jälgid oma elukogemusi suhete ja armastuse valdkonnas, siis sa isegi jõuad sellele järeldusele, et alguses on kõik alati ilus, kuid üks hetk läheb justkui iseenesest kõik käest ära ja harmooniast ning üksteise mõistmises ei jää peaaegu jälgegi alles. Nii juhtub, kui võtta eesmärgiks kogeda ainult romantilist armastust. Just seda armastust, mida uurivad teadlased ja mis on otseses sõltuvuses meie keha toodetavate hormoonidega. Vaimsed teadjamehed on aga ikka öelnud, et panustades ainult romantilisele armastusele läheb varem või hiljem jamaks; sellega kaugele ei jõua.
Miks me abiellume?
Kui mõnisada aastat tagasi loodi suhteid ja abielluti ühiskondlikel või elulistel põhjusel- üksikvanem ei suutnud perekonda üleval pidada, talutöödes oli vaja nii mehe kui naise olemust, siis tänapäeval otsivad inimesed paarissuhetest just romantilist tunnet. Tunnet, mida kirjeldatakse niivõrd paljudes muinasjuttudes, kuid kus muinasjutud lõppevad just seal ära, kus hakkab päris elu. Minu meelest on viimane aeg avada silmad, maha matta uskumus, et muinasjutuline ball kestab igavesti ning hakata väikeste sammudega tegema oma suhetes midagi teistmoodi.
Mina alustasin oma teadliku suhtega eelmisel sügisel. Vabalt ja voolavalt, lasin elul juhtida kõike, mis tuleb ja tulema peab. Ei sekkunud absoluutselt. Tegelesin vaid enda sisemuse korrashoiuga. Et seal oleks puhas ja särav. Tahtsin ju nii väga üles ehitada harmoonilise suhte. See õnnestuski. Tulles vaikselt tagasi rutiinsesse igapäevaellu hakkasin märkama endast nõudmisi, rahulolematust, kontrollivajadust kogu suhte üle. Nii igaks juhuks. Et midagi valesti ei läheks.
Ma tahtsin seda ja toda, et olukord oleks niisugune ja naasugune. Ma samastusin täielikult oma tahtmistega ja olin oma emotsioonide ohver. Tegelikult ei olnud olemuslikult meie suhtes midagi muutunud. Mõistus aga tituleeris olukorra stabiilseks ja nüüd võis täispauguga hakata oma nõudmisi esitama. Nii jõudsin arusaamisele, et päriselt õnnelikuks kooseluks ainult romantilisest armastusest ei piisa.
„Kui sa teed seda, siis olen ma õnnelik, aga kui sa käitud hoopis teistpidi, siis olen ma õnnetu ja ma teen järelduse, et sa ei hooli enam minust“. Romantilises armastuses paneme me kogu oma heaolu sõltuvusse teisest inimesest. Millegipärast sa unustad aga ära, et ta on ju sinu kõrval olemas ja armastab sind, pingutab sinu pärast. Ja sina tunned, et tahaks veel rohkem, veel võimsamalt, veel romantilisemalt. Vaigista oma meel! See on kõige esimene samm.
Kui sa soovid, et suhtleksid omavahel südamed, mitte mõistused, siis pead alustama iseendast. Kirjutasin oma eelmises artiklis inimeste lõpmatutest soovidest (loe siit). See kõik töötab täpselt samamoodi ka paarissuhtes, tegelikult eriti võimendatult. Põhjusel, et kaaslane on igapäevaselt meile kõige lähedalolevam inimene, kellest oleme oma õnne sõltuvusse pannud. Kuid kas me tegelikult saame oma õnne kellestki sõltuvusse panna?
Vaata rohkem enda sisse
Sa oled teda juba kõikidest tuhandetest meestest/naistest välja valinud. Ta on sinu väljavalitu. Teil on põhilised elu-olu küsimused läbiräägitud, te austate üksteist ja soovite oma kaaslast õnnelikuna näha. Nüüd jäta teine inimene sinnapaika. Lase tal elada oma elu- käituda, arvata, tegutseda nii nagu ta õigeks peab. Ja pööra tähelepanu iseenda sisse. Mida sa ise vajad? Millega sa tahad tegeleda, kuhu poole elus liikuda?
Ära piirdu ainult suhtega. See on vaid üks aspekt elust. Ja lõpeta ära samastumine romantilise armastuse emotsiooniga. See on täpselt samasugune emotsioon nagu kõik teised. Koge seda, aga ära samastu sellega. Kui tuleb sisse negatiivne emotsioon või mõte, siis saa sellega ise hakkama.
Ära eelda, et sinu hinge haiget kohta peab ravima kaaslane. Jah, ta võib sulle toeks olla ja te võite sellest rääkida, aga mitte toonis sina-tegid-nii-nüüd-tee-see-korda. Õpi aru saama, et ükskõik, mis väljaspool sinust ei toimu, reageerid lõpuks sa ise. Ja sellest reaktsioonist saad vabaneda samuti vaid sina ise.
Leia endas see lõputu headus ja armastus ning anna seda oma kaaslasele. Lihtsalt selle eest, et ta olemas on. Ela hetkes ja ära toida oma mõtteid mineviku või tulevikuga. Suhe on voolav energia ja õigetel eluhetkedel liigub ta justkui iseenesest järgmistele tasanditele. Anna oma suhtele vabadust, kergust ja loomingulisust. Vabane kontrollist, mineviku harjumustest ja sõltuvuslikust õnnest. Nautige igaüks iseennast, üksteist ja elu tervikuna. Proovi. Esialgu nädalakese. Ja siis vaata, mis muutub?
Armastusel on niivõrd palju erinevaid variatsioone. Romantiline armastus on ainult üks paljudest armastuse liikidest. Ära samastu sellega ja ära usu, et ainult see armastuse liik teeb sind õnnelikuks. Teised armastuse liigid on tänapäeva kaootilises maailmas vägagi kogemist väärt.
