Viimastel aastatel on üha enam arutletud selle üle, kuidas motiveerida riigiametnikke ja kõrgema taseme juhte töötama tulemuslikumalt ning võtma suuremat vastutust riigi juhtimisel. Üheks ideeks on pakkuda võimalust maksta kuni 50 000 euro suurust tulemustasu neile ametnikele või juhtidele, kes saavutavad oma töös märkimisväärseid tulemusi.
Sellise ettepaneku pooldajad leiavad, et riigisektoris töötavad inimesed peaksid olema motiveeritud samamoodi nagu erasektoris. Paljudes ettevõtetes on tulemustasu ja boonused täiesti tavaline osa palgasüsteemist. Kui juht või spetsialist suudab tuua ettevõttele kasu, suurendada efektiivsust või saavutada olulisi eesmärke, siis on loogiline, et teda selle eest ka premeeritakse. Sama loogika võiks kehtida ka riigi juhtimises.
Pooldajate hinnangul võiks tulemustasu motiveerida ametnikke tegema julgeid otsuseid, leidma paremaid lahendusi ning viima ellu reforme, mis toovad riigile pikaajalist kasu. Kui näiteks mõni ametnik või juht suudab ellu viia projekti, mis säästab riigile miljoneid eurosid või parandab olulisel määral avalikke teenuseid, võib ühekordne suur preemia tunduda õigustatud.
Teine argument, mida sageli välja tuuakse, puudutab konkurentsi tööjõuturul. Riigisektor peab konkureerima erasektoriga, kus palgad ja boonused võivad olla märgatavalt kõrgemad. Kui riik soovib palgata tippspetsialiste või hoida oma süsteemis väga häid juhte, tuleb pakkuda ka konkurentsivõimelist motivatsioonisüsteemi. Tulemustasu võib olla üks viis, kuidas seda saavutada ilma, et püsipalkasid peaks väga palju tõstma.
Samas on selline ettepanek tekitanud ka palju kriitikat. Paljud inimesed küsivad, kas avaliku raha eest makstavad suured boonused on õigustatud olukorras, kus riik peab samal ajal tegema kärpeid või kui paljudes valdkondades – näiteks hariduses, tervishoius või sotsiaalhoolekandes – tuntakse pidevat rahapuudust. Kriitikute hinnangul võib kuni 50 000 euro suurune tulemustasu tunduda ühiskonnale ebaõiglane, eriti kui paljude inimeste sissetulek jääb sellest summast aastas väiksemaks.
Samuti kerkib küsimus, kuidas täpselt mõõta riigiametniku töö tulemuslikkust. Erasektoris on tulemusi sageli lihtsam hinnata – näiteks kasum, müügitulemused või turuosa kasv. Riigisektoris on aga paljud otsused seotud keerukate poliitiliste ja ühiskondlike protsessidega, mille mõju ei pruugi olla kohe mõõdetav.
Arutelu keskmes on seega kaks vastandlikku lähenemist. Ühelt poolt soovitakse riigijuhtimises rohkem tulemustele suunatud mõtlemist ja tugevamat motivatsiooni. Teiselt poolt kardetakse, et suured preemiad võivad tekitada ühiskonnas pahameelt ja küsimusi avaliku raha kasutamise kohta.
Lõplik otsus sõltub sellest, millise süsteemi valitsus ja seadusandjad suudavad välja töötada. Kui tulemustasude süsteem on läbipaistev, selgete kriteeriumidega ja seotud reaalselt mõõdetavate tulemustega, võivad mõned näha selles võimalust parandada riigi juhtimise efektiivsust. Kui aga süsteem jääb ebamääraseks, võib see tekitada veelgi rohkem vaidlusi.
Üks on siiski kindel – küsimus, kuidas motiveerida riigi juhtimises töötavaid inimesi ja samal ajal säilitada avalikkuse usaldus, jääb lähiaastatel üheks oluliseks teemaks Eesti poliitilises arutelus.
