Kas paarid peaksid teineteise telefonide avamiseks pääsukoode jagama? Küsimus tundub lihtne, kuid vastus on märksa nüansirikkam. Suhteterapeudid ja digihügieeni eksperdid on ühel meelel: jah, see võib olla hea mõte – aga ainult teatud tingimustel. Vale motiiv või ootused võivad muuta heatahtliku žesti kontrolliks, mis õõnestab usaldust.
Paljude jaoks sümboliseerib telefoni pääsukood intiimsust. Telefon ei ole enam ammu vaid helistamise vahend – see on meie töö, sõprussuhete, mälestuste ja mõtete keskpunkt. Seetõttu võib koodi jagamine tunduda samaväärne võtme andmisega oma sisemaailma. Kui see juhtub vabatahtlikult ja loomulikult, võib see tugevdada turvatunnet. Kui aga surve all, võib see tekitada vastupidise efekti.
Eksperdid rõhutavad, et usaldus ei sünni ligipääsust, vaid käitumisest. Paar, kes usaldab teineteist, ei vaja tegelikult pidevat kontrolli. Koodi jagamine võib olla praktiline – näiteks hädaolukorras, navigeerimiseks autos või kui telefon on teises toas ja on vaja midagi kiirelt vaadata. Sellisel juhul on see funktsionaalne kokkulepe, mitte lojaalsuse test.
Probleem tekib siis, kui koodi jagamist nähakse tõendina armastusest või aususest. Kui üks partner ütleb: „Kui sul pole midagi varjata, anna kood,” on see juba punane lipp. Usaldus, mida nõutakse, ei ole usaldus, vaid kontroll. Selline dünaamika võib viia pideva jälgimise, sõnumite lugemise ja tõlgendamiseni, mis omakorda tekitab pingeid ja tülisid.
Oluline on ka isikliku ruumi teema. Ka kõige lähedasemates suhetes vajavad inimesed privaatsust. Telefonis võivad olla sõnumid sõpradelt, töövestlused või isiklikud märkmed, mis ei ole saladused partneri eest, vaid lihtsalt mitte jagamiseks mõeldud. Privaatsus ei võrdu petmisega. Selle segiajamisega tehakse suhetele palju kahju.
Eksperdid soovitavad läheneda teemale kokkuleppena, mitte reeglina. Mõned paarid jagavad koode ja ei kasuta neid kunagi. Teised ei jaga, kuid tunnevad end turvaliselt. Mõlemad variandid võivad olla terved. Määrav on see, kas mõlemad pooled tunnevad end otsusega hästi ja kas see on sündinud rahulikust arutelust, mitte kahtlustest.
Hea kompromiss on selged piirid. Näiteks võib kokku leppida, et kood on teada vaid praktilistel eesmärkidel ja sõnumeid ei loeta ilma loata. Samuti võib kokku leppida, et vajadusel küsitakse alati enne telefoni kasutamist. Sellised kokkulepped kaitsevad nii usaldust kui ka isiklikku ruumi.
Kokkuvõttes ütlevad eksperdid: jah, pääsukoodide jagamine võib olla okei, kui see on vabatahtlik, läbimõeldud ja vastastikusel austusel põhinev. Aga kui see muutub suhte mõõdupuuks või relvaks kahtluste vastu, on aeg samm tagasi astuda. Tervislik suhe ei vaja salasõnu tõestuseks – see vajab ausust, piire ja usaldust, mis ei sõltu ekraani lukust.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
