Üksikuks jäämine vanemas eas ei juhtu tavaliselt juhuslikult ega üleöö. Enamasti on selle taga pikk rida kogemusi, pettumusi, sisemisi otsuseid ja elulisi õppetunde, mis kujundavad naise suhtumist suhetesse ja iseendasse. Sageli ei ole see teadlik valik alguses, vaid kujuneb aja jooksul loomuliku tagajärjena.
Esimene põhjus on see, et naine on õppinud üksi hakkama saama. Kui elu on õpetanud toetuma eelkõige iseendale, muutub iseseisvus turvatsooniks ja kompromissid tunduvad koormavad.
Teine põhjus peitub varasemates suhetes saadud haavades. Kui usaldus on korduvalt purunenud, tekib alateadlik kaitsemehhanism, mis ei luba kedagi enam liiga lähedale.
Kolmandaks mängib rolli kõrged standardid. Aastatega kasvab enesetunnetus ja naine ei ole enam valmis leppima suhtega, mis ei paku austust, turvatunnet või emotsionaalset küpsust.
Neljas põhjus on väsimus emotsionaalsest tööst. Kui naine on olnud see, kes alati mõistab, parandab ja hoiab, võib ta lõpuks otsustada, et ta ei soovi enam kanda kogu suhte raskust.
Viies põhjus on hirm kaotada oma vabadus. Aja jooksul võib tekkida tunne, et suhe tähendab enese piirangut, mitte rikastamist, eriti kui varasemad kogemused on olnud ahistavad.
Kuues põhjus on muutunud elueesmärgid. Vanemaks saades võib fookus liikuda sisemise rahu, tervise ja isikliku arengu poole, mitte enam paarisuhte loomisele.
Seitsmes põhjus on see, et sobivaid partnereid on vähem. Küpses eas on paljud inimesed juba emotsionaalselt kinni, lahendamata minevikuga või ei otsi enam sügavat sidet.
Kaheksandaks põhjuseks on kartus uuesti haiget saada. Mida rohkem on elu õpetanud, seda ettevaatlikumaks muutub süda.
Üheksas põhjus peitub harjumuses üksinda olla. Üksindus ei pruugi olla valus, vaid tuttav ja turvaline, ning sellest välja astumine tundub riskina.
Kümnes põhjus on ühiskondlik surve ja sildistamine. Mõned naised tunnevad, et neilt oodatakse teatud rolli, millesse nad enam ei sobitu ega taha sobituda.
Üheteistkümnes põhjus on sisemine rahu. Mõned naised jõuavad punkti, kus nad ei tunne enam puudust suhtest, sest nad on õppinud endaga koos olema ilma tühjusetundeta.
Oluline on mõista, et üksikuks jäämine ei tähenda ebaõnnestumist. Sageli on see märk eneseteadlikkusest, küpsusest ja julgusest valida elu, mis tundub päriselt õige.
