Vahel on elus hetki, mil sõnu jääb väheks ja süda on raskem kui tavaliselt. Siis ei olegi vaja lahendusi ega õpetusi, vaid lihtsalt teadmist, et sa ei ole üksi. Et keegi on olemas, kasvõi mõttes, ja hoiab sind vaiksel moel. Inimese süda vajab rohkem kohalolu kui nõuandeid.
Südamlikkus sünnib tähelepanust. Märkamisest, kuidas kellelgi silmad korraks väsivad või naer ei jõua päriselt südameni. See on oskus olla õrn ka siis, kui endal on raske. Olla hea mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et hoolimine on loomulik. Just nii tekivad sidemed, mis ei vaja suuri tõotusi ega valju kinnitust.
Kui tunned, et maailm liigub liiga kiiresti ja sa jääd sellele sammule alla, siis peatu hetkeks. Hinga. Luba endal olla inimene – ebatäiuslik, tundlik ja päris. Iga süda väärib puhkust ja iga hing lootust. Ja isegi kui sa ei näe kohe valgust, on see alati kuskil lähedal, ootamas hetke, mil oled valmis seda vastu võtma.
Ole enda vastu sama hell, nagu oled nende vastu, keda armastad. Mõnikord ongi see kõige südamlikum tegu, mida teha saad.
