Sa murdsid mind. Mitte karjumisega, mitte sõnadega, mis kõlasid valjult, vaid vaikusega, mis tuli pärast seda. Sa murdsid mind hetkedel, kui oleksin kõige rohkem vajanud, et sa jääksid, aga sa valisid minna. Ma ei saanud aru, miks inimene, kes kunagi ütles „ma ei jäta sind kunagi“, suutis mind vaadata nagu võõrast. Ja veel valusam kui sinu lahkumine oli teadmine, et ma lubasin sellel juhtuda, sest armastus pimestas mind.
Ma küsisin endalt korduvalt: miks? Miks inimesed murdvad neid, kes neid kõige enam armastavad? Miks me lubame end purustada, lootes, et ehk seekord saab keegi aru meie valust ja õrnusest? Ja vastus, mida ma leidsin, ei olnud selles, et sina oleksid halb. Vastus oli selles, et sina ei osanud hoida seda, mida ise kunagi otsisid. Sa tahtsid armastust, aga sa ei olnud valmis vastutama selle haavatavuse eest, mis armastusega kaasas käib.
Kui sa mind murdsid, tundsin end tühjana. Nagu oleks mu süda muutunud tolmuks, mis vajub sõrmede vahelt maha. Kõik, mida ma olin, tundus äkitselt mõttetu. Ma ei suutnud süüa, magada ega mõelda ilma, et su nimi oleks mind kummitanud. Aga selle tühjuse keskel hakkas midagi muutuma. Ma õppisin, et murdumine ei ole lõpp, vaid algus.
Sest murdunud inimene hakkab kuulama vaikust, mida terve inimene ei kuule. Murdunud inimene näeb elu varjundites, mitte ainult värvides. Kui kõik on puruks, näed esimest korda selgelt, mis on tõeline ja mis oli illusioon. Ma sain aru, et see, mida ma sinus nägin, oli vaid peegeldus sellest, mida ma ise tahtsin olla – armastatud, väärtustatud, nähtud.
Miks sa mind murdsid? Sest sa ei osanud teistmoodi. Mõned inimesed oskavad vaid võtta, mitte anda. Mõned tulevad meie ellu mitte selleks, et jääda, vaid selleks, et äratada meis jõud, mida me ei teadnud endas olevat. Sinu murdmine pani mind end üles ehitama nullist – mitte selleks, et sind unustada, vaid selleks, et ennast meelde tuletada.
Täna ma ei vihka sind enam. Ma ei tunne enam kibestumist ega valu. Ma tunnen tänulikkust. Sest ilma sinuta poleks ma leidnud seda jõudu, mis mu sees vaikselt uinus. Ma olen õppinud end hoidma nii, nagu ma kunagi hoidsin sind – ettevaatlikult, ausalt ja hellalt. Sa murdsid mind, aga ma ehitasin end uuesti üles, tugevamana ja targemana, kui olin varem.
Ja nüüd ma tean, et keegi ei saa mind enam murda. Mitte sellepärast, et ma oleksin muutunud külmaks, vaid sellepärast, et ma tean oma väärtust. Armastus ei ole enam valus lahing ega eneseohverdus. Armastus on rahu minus endas.
Sa murdsid mind, jah. Aga murdunud osadest sündis uus inimene – selline, kes ei otsi enam kedagi, kes teda tervikuks teeks. Sest nüüd ma tean, et ma olen seda alati olnud.
