See on keeruline ja mitmetahuline teema — nii eetiliselt, psühholoogiliselt kui ka õiguslikult. Ühiselt saame läbi mõelda põhiküsimused ja võimalikud lähenemised. (Ma ei ole jurist, nii et mis tahes juriidiline nõustamine tuleb kontrollida kohaliku seadustikuga.)
Mida küsimus peegeldab
Kui ma õigesti mõistan, siis:
- Naine tunneb, et tema endine abikaasa “võttis ära” 10 aastat lapse sünnitamisest — ehk tema elu- või bioloogiline potentsiaal lastetegemiseks sai mingil moel kahjustatud või takistatud.
- Ta leiab, et see on väär ja et endine partner peaks kandma finantsilist vastutust (nt kulud kunstliku viljastamisele või muu “võlg” lapse loomise võimaluse eest).
- Ta kasutab sõna “varastas” – see viitab sügavatele emotsioonidele, valu ja suures osas ka õiglustunde rikkumisele.
See küsimus puudutab väga intiimset, tundlikku valdkonda: reproduktiivseid õigusi, bioloogilist autonoomiat, liikumisvabadust oma keha üle, partneri käitumist ja võimalikke kahjunõudeid.
Peamised takistused ja kaalutlused
- Õiguslik alus puudub paljudes kohtades
Enamik kohtusüsteeme ei tunnista “kaotatud viljastamise aega” kui kahju, mida saaks rahas nõuda. Selleks peaks olema väga tugev õiguslik alus: leping, seadus või kohtupraktika, mis tunnistab sellist nõuet. Näiteks tüli-, abielu- või perekonnaseadustes võib olla sätestatud lapse ülalpidamise kulude vastutuse jaotumine, aga see ei hõlma tavaliselt “võimet lapsi saada” ajast, mis on bioloogiline või meditsiiniline probleem.
- Põhjuslikkus ja tõendamine
Isegi kui teisaldada see idee, peab taotleja tõestama, et just tema abikaasa tegevus või tegevusetus põhjustas tema bioloogilise viljakuse märkimisväärse kahju. See tähendaks meditsiinilisi, geneetilisi, ajalis-keha mõjutavaid tõendeid ja seoseid. Näiteks: kas abikaasa käitumine – füüsiline vägivald, kahjulikumad tegurid, steriliseerimine varjamatult vms – oli tõepoolest otsene põhjus selleks, et naine ei saanud lapsi? See on väga keeruline tõestada.
- Reproduktiivne autonoomia ja eetika
Inimese keha ja reproduktiivvõime on üks tema fundamentaalsetest õigustest. Et nõuda kelleltki teiselt finantsvastutust “aega, mis on varastatud” reproduktiivvõimest, puudutab see väga sügavaid eetilisi küsimusi: kas võime nõuda hüvitist seetõttu, et keegi takistas su autonoomiat? Milline on õiguslik piir keha üle? Selline nõue võib ka sattuda konflikti tervishoiu-õiguste, isikuõiguste ja privaatsusega.
- Lepingulised kokkulepped IVF või arstiga
Mõnel juhul, kui paar on ühise otsusega läinud läbi kunstliku viljastamise protseduuride, sõlmitakse enne kokkuleppeid (nt millised kulud kumbki võtab, mis juhtub, kui suhe puruneb). Kui seal on sõlmitud leping, mis vastab seadusele, võib seda üritada täita või vaidlustada. Kuid leping ei pruugi katta “kaotatud lapsesaamise aega” ega olla piisavalt tugev alus suure kahjunõude esitamiseks.
- Praktika ja kohtuotsused
Otsuseid sellistes asjades on väga vähe ja neid tehakse kohtuti väga spetsiifilistes asjaoludes. Näiteks on juhtumeid, kus IVF-i abil tekkinud laste puhul arutatakse, kas teine pool peab kandma kulusid, kuid need juhtumid erinevad suuresti olenevalt jurisdiktsioonist. Ühes Ameerika otsuses tühistati kohustus maksta toetust, kuna inimene ei olnud bioloogiliselt laps või ei olnud eelnevalt nõustunud. AP News
Võimalikud lähenemised ja sammud, kui naisel on soov nõuet uurida
Kui naine tõsiselt kaalub sellist nõuet, siin on mõned mõtted, mida kaaluda:
- Konsulteeri pereseaduse ja meditsiinilise õigusala spetsialistiga
Otsi advokaat, kes tegeleb perekonna-, õiguse ja meditsiinilise vastutusega. Asjaolud (riik, seadusandlus, kohtupraktika) on määravad.
- Kogu tõendid
- Meditsiinilised andmed: uuringud, raportid, arstid, kes kinnitavad viljakuse langust või muutust.
- Kirjalikud kokkulepped (kui oli) IVF-iga seoses ja kulude jagamise kohta.
- Sõnumid, lepingud, dokumendid, mis näitavad, et abikaasa teadis, osales või oli kaasvastutav.
- Psühholoogilised või elukvaliteedi tõendid: kuidas selle aja “kaotamine” teda mõjutas (raskused, stressid, kulud vms).
- Võimalik alternatiiv: kahjunõue kahju eest, mitte “ajal”
Kohtus saab nõuda kompensatsiooni teatud kahjude eest (nt ravikulud, psühholoogiline kahju, kaotatud sissetulek), kui saab tõendada, et need tulenesid konkreetsest teost või tegevusetusest. Aga see ei pruugi üles korvata “aega, mis oleks võinud olla”.
- Psühholoogiline ja emotsionaalne töö
Selline küsimus näitab väga sügavat haava. Lisaks juriidilisele teele võiks kaaluda teraapiat või nõustamist, et töödelda emotsioone, viha, kaotustunnet.
- Realistlik ootuste seadmine
Reeglid, seadused ja kohtupraktika ei pruugi toetada sellist nõuet. On oluline hinnata, kas kulud ja pingutus, mis nõude läbiviimiseks kulub, tasuvad ära (nii emotsionaalselt kui majanduslikult). Mõnikord võib olla kasulikum leida pehmem lahendus (läbirääkimised, kokkulepe osalise kulude jagamisega vms).
