Kui suhe on muutunud rutiinseks, ebaturvaliseks või emotsionaalselt tühjaks, hakkab see märkamatult peegelduma väikestes igapäevastes käitumistes. Allolevad märgid ei tähenda alati suhte lõppu, kuid viitavad, et süda vajab tähelepanu ja piirid vajavad uuendamist.
- Automaatne naeratus, mis ei ulatu silmadesse
Väliselt näib kõik korras, aga sees on pinge. Naeratusest saab kilp, mitte rõõmu märk. - Tülide vältimine iga hinna eest
Vaikus tundub ohutum kui aus vestlus. Rahu hinnaks on aga enesetunde allasurumine. - Päeva planeerimine partneri meeleolu järgi
Otsused sünnivad hirmust, mitte vajadustest. Sõltuvus teise tujust kurnab ja tekitab abitust.
- Oma vajaduste unustamine
Toimetatakse kõigi heaks, kuid endale ei jää aega ega tähelepanu. Rõõm ja loovus tuhmuvad. - Kergendus, kui partner pole kodus
Üksi olemine toob kerguse ja hingamisruumi, koos olemine tekitab pinge või valvsuse. - Ületäidetud graafik, et mitte “tunda”
Töö, kohustused ja ekraanid täidavad iga augu, et vältida ebamugavaid mõtteid ja tundeid. - Läheduse algatamise vältimine
Keha ütleb “ei”, sest emotsionaalne turvatunne puudub. Intiimsus tundub kohustus, mitte side.
- Unistuste ja hirmude mittejagamine
Suhtlus muutub logistiliseks: aruteludest kaovad soovid, väärtused ja südameteemad. - “Kunagi läheb paremaks” ootamine, ilma muutust tegemata
Lootus asendab tegutsemise. Kuud ja aastad mööduvad, kuid muster ei muutu. - Enda äratundmise kadumine
Rollid neelavad identiteedi. Ei mäletata, mis tegelikult rõõmu pakub või mille eest süda süttib.
Kui need punktid on tuttavad, pole sa üksi. Esimesed õrnad sammud olukorra muutmiseks võivad olla järgmised: kirjuta aus nimekiri vajadustest ja piiridest, tee üks lühike aus vestlus “mina-sõnumitega”, lepi iseendaga kokku vähemalt üks püsiv “minu aeg” nädalas, küsi neutraalset tuge (usaldusväärne sõber, pereterapeut, nõustaja), ja tuleta endale meelde, et enesehoid ei ole egoism. Armastus ei pea tunduma vanglana; tervetes suhetes on ruumi nii “meile” kui ka “minale.”
