Eesti on muutunud turisti jaoks suhteliselt kalliks riigiks. Majanduse seisukohalt ei ole see aga tingimata halb uudis.
Turiste on viimastel aastatel nappinud
Eesti turismiettevõtjad on aastaid kurtnud äri nigela käekäigu üle. Suur vapustus oli mõistagi Covid, ent kui enamus majandusest taastus pandeemiast kärmelt, siis turismi jäid painama pikaajalised tervisekahjustused. Eriti morniks tegi ettevõtjaid tõik, et enamusi Euroopa riike tabas pandeemia lõppedes hoogne turistide sissevool, ent mitte Eestit. Riigid nagu Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Portugal või Horvaatia saavutasid endisaegse külastuste arvu juba 2022. aasta suvel. Eesti jõudis selle tähiseni aga alles äsja, selle aasta kevadel.
Miks siis võttis turistide tagasitee Eestisse nii kaua? Palju on räägitud Ukraina sõja mõjust. See peab paika, kuid mitte seepärast, et välisturistid pelgaksid nüüd Venemaa piirile nii lähedale tulla, vaid eelkõige seetõttu, et Venemaa kodanikud ei saa enam vabalt Eestisse reisida. 2019. aastal moodustasid venelased ööbimiste järgi 12% kõigist Eestit külastanud välisturistidest. 2024. aastal oli see osakaal langenud kõigest 0,7% juurde.
Kui vaadata teiste riikide kodanike visiite Eestisse, oli taastumine kohati isegi väga kiire. Näiteks lätlasi saabus Eestisse Covidi-eelsest ajast enam juba 2022. aastal. 2024. aastal ületasid 2019. aasta taseme juba nii lätlaste, leedulaste, ameeriklaste, itaallaste kui ka poolakate külastused. Suurim kaotus on arvuliselt tulnud turismile aga põhjanaabrite vähenenud huvist Eestit külastada: 2024. aastal ööbis soomlasi siinsetes majutusasutustes 13% ja rootslasi lausa 33% vähem kui 2019. aastal.
Nukrate numbrite taustal tuleb arvesse võtta siiski mitut asjaolu. Esmalt, kui Eestit külastas mullu 13% vähem soomlasi kui 2019. aastal, siis soomlaste välisreiside arv tervikuna kahanes samal perioodil pea veerandi võrra. Seega on Eestil isegi hästi läinud. Samuti on oluline mainida, et Eesti on turistide jaoks endiselt atraktiivne sihtkoht. Ehkki me ei konkureeri Lõuna-Euroopaga, siis vaadata välisturistide arvu elaniku kohta, on Eesti näitaja kordades kõrgem kui see on Soomes või teistes Baltimaades.
Kas Eesti on soomlase jaoks liiga kallis?
Üks põhjus, miks Soome ja Rootsi turiste saabub Eestisse vähem, võib siiski olla ka siinse hinnataseme oluline tõus. Kui 2019. aastal oli Eesti elukallidus umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, siis tänaseks oleme sellele praktiliselt järele jõudnud. Samal ajal on Rootsi ja Soome suhteline hinnatase isegi pisut langenud – Rootsis oli see 2019. aastal 30% Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, nüüd piirdub erinevus 20%ga. Marginaalselt on sama suhtarv alanenud ka Soomes. Tarbija jaoks on kindlasti oluline tajutav hindade dünaamika, mis Eestit just heas valguses ei näita – kui Soomes on tarbijahinnad tõusnud kuue aastaga 18%, siis Eestis pea poole võrra.
Enim on hinnatõus mõjutanud neid turiste, kelle varasemate reiside peamine eesmärk oli sooritada siin soodsaid oste. Siiski ei ole hinnatõus olnud ühtlaselt suur. Näiteks ei vasta tõele legend sellest, et soomlasi pelutab Eestist oluliselt kallinenud alkoholi hind. Vastupidiselt on alkoholi näol tegemist ühe kõige väiksema hinnatõusu läbi teinud kaubagrupiga. Selle aasta esimestel kuudel maksis alkohol Eestis kõigest 14% enam, kui 2019. aastal. Soomes oli alkoholi hinnatõus selle aja vältel 15% ehk isegi pisut suurem. Küll on väga suure hinnahüppe on teinud toidukaubad – Eestis on need kuue aastaga kallinenud ligi 60%, Soomes umbes 25%. See on avaldanud mõju turistide silmis olulisele tähisele, restoranide ja kohvikute hinnakirjale, mis Eestis on valitud perioodil kosunud 40%, Soomes aga 25%.
Turisti rahakotti mõjutavad oluliselt veel transporditeenused. Taksosõidud on kallinenud mõlemas riigis võrdselt, ligi 30%. Suurem on lennupiletite hinnatõus, kuid siin „võidab“ Eesti, kus tõus on piirdunud 36% Soomes 45% asemel. Omapärane on olukord laevapiletitega – kui eestlastele on need muutunud kolmandiku võrra kallimaks, siis soomlaste jaoks on piletihinnad võrreldes 2019. aastaga isegi langenud.
Kõige drastilisem hinnatõus puudutab aga valdkonda, mida peame turismi tuleviku lootuseks – kultuuri. Muuseumipiletite hinnad on kasvanud võrreldes pandeemiaeelse ajaga lausa 80%. Tõsi, paranenud on ka muuseumide tase ja ekspositsioonid, mistõttu võib väita, et rohkema raha eest saab ka rohkem sisu.
Kõrge lisandväärtusega turismi järgi tundub nõudlust jaguvat
Eesti on kallis ja muutub veelgi kallimaks. Ka siinne kliima ei muutu vähemalt lähemas perspektiivis palju soojemaks. Kuidas siis välisturisti Eestisse meelitada ja samal ajal majandusele tulu tuua?
Tuleb tõdeda, et turistide arvu järsk suurenemine ei ole majandusele tingimata kasulik. Reeglina on turiste teenindavate ettevõtete kasumlikkus ja palgatase on üks madalamaid kogu majanduses. Nii ei tundu suurema tööjõuressurssi paigutamine selles sektorisse kuigi mõistlik. Seetõttu on mõistlik püüda paksema rahakotiga turisti ehk majanduskeeli suurendada turismi lisandväärtust. Rõhumine kvaliteedile näib toimivat, sest kui Tallinna sadamapiirkonna soodsate hotellide vahel ulub tühi tuul, siis nädalavahetus Pärnu luksusspaas maksab 700 eurot juba isegi madalhooajal – kui vaba toa leiad. Küsimus on, kas peale spa-visiidi suudame turistile kallima hinnasildiga veel mõnda teenust müüa. Inspiratsiooni tasub ammutada ilmselt mitte Vahemere ranniku turismikeskustest, vaid Islandilt või Norrast. Hülgevaatlused purjepaadil, loodusvaatlus rabasaartel või gravel-ratta matk Lõuna-Eesti kuppelmaastikel? Loe teisi postitusi SIIT
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
