„Eesti ametlikest seisukohtades annab põhjaliku ülevaate üleeile minu poolt Riigikogus esitatud välispoliitika aastakõne. Lühidalt öeldes on Eesti seisukoht jätkuv: enne kõneluste algust tuleb esmalt saavutada jõupositsioon. Putin niisama paludes läbirääkimiste laua taha ei tule. Et saavutada püsiv Euroopas rahu, tuleb arvestada, et Putin pole oma agressiooni algseid eesmärke muutnud – alistada Ukraina ja ümber korraldada Euroopa julgeolekuarhitektuur.
Nii nagu Putinil pole mingit kavatsust sõjategevusest loobuda ka võimalike kõneluste ajal, tuleb ka meil jõupositsiooni saavutamiseks säilitada Läänena ühtsus ja kasvatada toetust: maksimeerida sõjalist abi Ukrainale ning poliitilist ja majanduslikku survet Venemaale. Peame oma tegevustega näitama, et me ei muuda kurssi ja veenma ühtlasi Venemaad, et võit pole tema käeulatuses ning aeg ei tööta tema kasuks. Läbimõtlematus ja kiirustamine innustab Putinit agressiooni jätkama ja oma nõudmistele kindlaks jääma.
Et rahu püsiks, peab Ukrainal olema toimiv julgeolekugarantii. Eesti on jätkuvalt veendunud, et Euroopas on selleks kõige parem, tõhusam ja usutavam NATO liikmesus ning Ukraina õigus valida omale julgeolekulahendus, sh tee NATO-sse peab jääma võimaluseks. Eesti toetus Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele on vankumatu ja me ei tunnusta kunagi piiride jõuga muutmist. Euroopa julgeolekuküsimusi tuleb arutada koos Euroopa liitlaste ja partneritega. Sealhulgas tuleb Ukraina toetajatel omavahel esmalt selgeks rääkida, kuidas riigi julgeolekut garanteerida, s.t. ka agressiooni kordumisel kaitsta. Kindlasti oleks väär seda teha läbirääkimiste käigus Venemaaga.
Eesti järjepidev seisukoht on olnud: Euroopa riigid peavad Euroopa kaitsevõimesse rohkem investeerima ja vastutust võtma. Eesti on pühendunud tugevale NATOle ja atlandiülesele suhtele.“
