Käesoleval aastal täitus 30 aastat esimese sõjajärgse Eesti merekaardi valmimisest, mis oli tehtud Liivi lahe kohta Pärnust Ruhnuni.
Tänapäevaste merekaartide koostamine ja trükkimine käivitati 1993. aastal, mil Veeteede Ameti ja AS Regio koostöös valmis esimene eestikeelne 1:100 000 mõõtkavas, INT-1 standardile vastav Liivi lahe merekaart nr 516 (Pärnust Ruhnuni).
Aastatel 1994–1997 valmis veel kaheksa samas mõõtkavas ja kaks 1:250 000 mõõtkavas kaardilehte. Sellega lõppes Eesti merekaartide koostamise ja välja andmise esimene, traditsioonilistel võtetel ja tehnoloogial põhinev etapp.
1997. aastaks jõudis kaartide tegemine uude etappi – kasutusele võeti digitaaltehnoloogia. 1998. aasta märtsis ilmus trükist ka esimene uue tehnoloogia abil valminud 1:100 000 mõõtkavas merekaart nr 507 Tallinn–Helsingi. Tänaseks on Eestis veekogude kohta 65 kehtivat navigatsioonikaarti ja kolm kaardikogumikku ehk atlast.
Lisaks jätkuvale paberkaartide koostamisele algas 1997. aastal ka elektronkaartide koostamine. Neid kaarte tehti Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni standardi S-57 2. versiooni kohaselt. Tänaseks on Eesti veealade kohta koostatud 141 selle standardi uuel 3.1 versioonil põhinevat elektronkaarti.
„Praegu on maailmas hüdrograafiavaldkonna üks suuremaid väljakutseid täielik üleminek elektroonilistele kaartidele. Paberkaartide koostamine, kujundamine ja levitamine on muutunud kulukaks ja ebaefektiivseks, kuna nõudlus kahaneb,“ lausus Transpordiameti kartograafiaosakonna juhataja Olavi Heinlo.
Ta lisas, et veeliiklejate ootused ja vajadused on muutunud – navigeerimiseks vajalikud andmed soovitakse saada ühest allikast ning ühele seadmele ilma ajamahuka korrigeerimise ja andmete hankimisega erinevatest kanalitest.
Praegu tegelevad kõik maailma mereriigid uue põlvkonna elektrooniliste andmestike välja töötamisega hüdrograafilise andmemudeli S-100 järgi. „See andmemudel viib navigatsiooni veeliiklejate jaoks uuele ohutuse tasemele ning aitab valmistuda autonoomsete laevade kasutusele võtmiseks,“ tõdes Heinlo.
Kombineerides staatilised andmestikud nagu elektroonilised kaardid (S-101) ja merepõhja batümeetriline profiil (S-102) dünaamiliste andmetega nagu veetaseme info (S-104), pinnahoovused (S-111) ja kiilualune sügavusvaru (S-129) on võimalik luua täielik ülevaade veesõiduki kolmemõõtmelisest paiknemisest ruumis ja ohutust teekonnast rannikulähedastes tingimustes. Sellistel võimalustel on suur mõju nii majanduslikule efektiivsusele kui ka keskkonna jalajäljele.
Heinlo sõnul ei toimu tulevikus navigeerimine enam ühe spetsiaalse toote, nagu navigatsioonikaardid, alusel, vaid selleks saab olema terviklik ruumiandmete ja dünaamiliste vaatlusandmete ning prognooside teenuste kogum, mis eelistatult jõuab kasutajani ühe kindla kanali kaudu. Selline staatiliste ja dünaamiliste andmete kombineerimine, koos meteoroloogiliste prognoosidega ning uute andmeside lahendustega merel loovad vajaliku aluse ka laiemaks mehitamata laevade kasutusele võtmiseks.
Pärast Maanteeameti, Lennuameti ja Veeteede Ameti ühendamist 1. jaanuaril 2021 annab nii lennu- kui ka merekaarte välja Transpordiamet.