Lõuna ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse kriminaalasja, milles esitas Paul Tammertile süüdistuse ebaseaduslikus tervishoiuteenuse osutamises. Tammert ehitas ja rentis soovijatele seadet, millega on inimesel võimalik endalt elu võtta.
Süüdistuse kohaselt rentis Tammert seadet enda äranägemise järgi vähemalt kolmel korral inimestele, kellest kaks seadme kasutamise tagajärjel surid, kuid kolmanda puhul jäi protsess pooleli, kuna seadmes sai gaas otsa.
Prokuratuuri hinnangul pakkus Tammert inimestele terviseseisundi hindamist ja võimaldas neil seejärel tarvitada surma põhjustavat gaasi ehk osutas tervishoiuteenust, milleks tal ei olnud tegevusluba.
Tammert hindas esmalt, kas inimese vaimne tervis on piisavalt adekvaatne, et ta oleks võimeline ise otsustama, kuid samal ajal füüsiline tervis piisavalt parandamatu, et enda elu lõpetada. Olles hindamise ära teinud, rentis ta inimesele seadme, mis võimaldas tarvitada surma põhjustavat gaasi.
Prokuratuuri hinnangul on nii inimeste terviseseisundi hindamiseks kui ka inimese tervist mõjutava gaasi kasutamiseks vaja arsti kvalifikatsiooni ja tervishoiuteenuse tegevusluba, kuid neid Tammertil ei ole.
Elu ja surma küsimused on väga olulised, mistõttu peavad need olema väga selgelt reguleeritud. Praegu kehtiva õiguse järgi puudub regulatsioon, mis võimaldaks ühel inimesel üksinda kellegi teise elu ja tervise üle otsustada. Veel vähem võib seda teha inimene, kellel puudub tervise hindamiseks ja selles vallas tegutsemiseks igasugune pädevus.
Tervishoiuvaldkonnas tegevusloata majandustegevuses süüditunnistamisel võib kohus karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ma usun, et see on oluline juhtum, mis tõstatab mitmeid keerulisi küsimusi. Ühelt poolt on oluline kaitsta inimeste õigust enesemääramisele ja autonoomiale. Teisest küljest on oluline tagada, et inimesed ei tee enesetapu kiirustades või emotsionaalselt labiilsena.
Ma mõistan Tammerti soovi pakkuda inimestele võimalust valida surm. Ma arvan, et on oluline, et inimesed oleksid teadlikud oma võimalustest ja et neil oleks juurdepääs teabele ja abile, kui nad seda vajavad.
Kuid ma usun ka, et on oluline, et tervishoiutöötajad oleksid kaasatud otsuste tegemisse, mis puudutavad inimeste elu ja surma. Tervishoiutöötajad on väljaõppinud hindama inimeste vaimset ja füüsilist tervist ning nad saavad pakkuda tuge ja nõustamist inimestele, kes mõtlevad enesetapule.
Lõppkokkuvõttes on see keeruline küsimus, millele ei ole lihtne vastust. Ma arvan, et see juhtum on oluline samm selle suunas, et luua konstruktiivsem arutelu selle üle, kuidas kaitsta inimeste õigust enesemääramisele ja autonoomiale, samas tagades nende turvalisuse.
