Eesti ühiskond on saanud kaitseväelt sõnumi: sõja puhkemise korral Eestis on mingid kaotused paratamatud ning inimesed peaks olema selleks valmis, et esimene šokk ei oleks liiga suur, kirjutab Postimehes MTÜ Kriisiuuringute Keskus juht Hannes Nagel.
Nagel kirjutab, et kui näiteks Ukrainas on tsiviilkaitse iseenesest mõistetav, näiteks Eesti riigi poolt toetatud lasteaiad valmivad seal varjenditega, siis Eestis midagi sellist pole. Nagel toob näiteks reservväelase Marini, kelle pere hukkub tsiviilkaitse puudumise tõttu ajal, kui ta ise on rindel.
Paljude Ukraina asulate tsiviiltaristu on kas täielikult hävinud või kasutuskõlbmatu. Seda seetõttu, et kohta, kuhu läheb Vene okupant – olgu see Tšetšeenia, Süüria, Afganistan või Ukraina – on tagajärjeks alati tsivilistide tapmine koos teiste sõjakuritegudega. Väljamõeldud reservväelane Martin põrkub Eesti tsiviilkaitse reaalsusega ning langeb päevapoliitika varitsuse ohvriks.
Eesti põhiseaduse preambul sõnastab meie väikese riigi mõtte – kindlustada ja arendada riiki nii, et see tagaks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nii on ilmne, et riigikaitse on midagi enamat kui soomukite või reservväelaste arv – tagala sõdib ju samuti, lihtsalt tugifunktsioonides. Kui tagala ei toimi, saavad otsa varud ning selles ei saa me loota ka NATO toele. Liitlasvägede funktsioon on vastast hävitada, mitte tsiviilelanikke rusude alt välja tuua või evakuatsiooni läbi viia, märgin Nagel.
Tsiviilkaitset kui süsteemI ei saa dessandi korras teisest riigist kohale tuua, see osa ülesandest tuleb meil ise lahendada. Martini ja paljude teiste „mingite paratamatute kaotuste” kogusumma hakkab ühel hetkel mõjutama kaitsejõudude moraali ja tegutsemist lahinguväljal. Halvemal juhul võib see kaasa tuua kaitseväe demoraliseerimise. Eesti poliitiku sõna ja tegu tsiviilkaitse valdkonnas on paraku nagu odavad Hiina mänguklotsid, mis keelduvad kestmast ja ühildumast. Nii ei saagi turvatunne tekkida – oma riiki saab kuulata, aga mitte usaldada.