Sõrmeliigesed kulunud, õlaliigesed kulunud, kaelal punnid, neuropsühholoogilised probleemid ja silmahaigused, loetleb Pieksämäki linnas elav ja 10 aastat töötu olnud 57-aastane Esa.
Esa töötas paarkümmend aastat autoplekitöölisena, mis kulutas liigesed. Aastate jooksul on talle tehtud mitmeid töövõimega seotud uuringuid ning ta on saanud kuuelt erinevalt arstilt B-arvamuse oma töövõimetuse kohta. Viimane neist tagab talle haiguspuhkuse septembrini, vahendab Iltalehti.
Kõigele vaatamata ei saa mees töövõimetuspensioni.
Ma ei saa aru, kes mind tööle võtaks, sest töövõime on kadunud. Ma ei suuda enam kaebusi kirjutada. 10 aastat olen siin kõikunud ja siia-sinna kaebusi esitanud, räägib Esa.
Esa elab tööturutoetusest, kuid tema seisundi tõttu ei kehti talle tööotsimise kohustus. Lisaks toetusele saab ta puudetoetust.
Sarnast juttu räägib Tamperes elav 55-aastane Sanna. Ta lõpetas töötamise 14 aastat tagasi käte artriidi tõttu. Käsi on nüüdseks kolm korda opereeritud. Mitmed arstid on tunnistanud ta töövõimetuks.
Sanna proovis end ümber koolitada bioanalüütikuks, kuid rakenduskõrgkool jäi pooleli, kui selgus, et käeprobleemid takistasid tal bioanalüütikuna töötada.
Sannal ei ole praegu töö otsimise kohustust, samuti pole ta vaatamata mitmele avaldusele töövõimetuspensioni saanud.
Esa ja Sanna jaoks oleks töövõimetuspension rahaliselt väga oluline, sest tööturutoetus on napp. Sanna sõnul on tal praegu söögiks ja elamiseks umbes 300 eurot. Talle teeb muret valitsuse kavandatav töötute toetuste vähendamine.
Tõesti raske olukord, mis on tulemas. Karjutakse kõva häälega, et meil on nii ja nii palju töötuid, aga meid on palju, kes ei saa omal vabal tahtel tööd teha, räägib Sanna.
Sotsiaalkindlustusameti Kela töövõimetuspensioni lahenduskeskuse planeerija Mikko Nelavaineni sõnul esitati 2022. aastal Kelale ligikaudu 18 000 uut töövõimetuspensioni taotlust, millest ligikaudu 9500 lükati tagasi.
Nevalaineni sõnul on raviarstide ja Kela ekspertarstide seisukohad erinevad, sest nemad hindavad kliendi töövõimet erinevatest aspektidest. Tagasilükatud avaldus ei eita kliendi sümptomite olemasolu, kuid taotleja tervislikku seisundit ei peeta sel juhul rahvapensioni seaduses ette nähtud puudele vastavaks.
Kliendi subjektiivne kogemus on arusaadavalt keskendunud kaotatud töövõimele. Töövõime üle arutledes tuleks aga keskenduda allesjäävale töövõimele ja rehabilitatsiooni võimalustele, ütleb Nevalainen.
Samuti soovib Nevalainen korrigeerida arusaama, et suur osa Soome noortest satub „püsivale” töövõimetuspensionile. Statistika põhjal aga tullakse ajutise rehabilitatsioonitoetuse pealt tööturule tagasi.
Valdav osa praegu kehtivatest töövõimetuspensionidest on määratud vanematele, eriti üle 60-aastastele inimestele.
Pole täpselt teada, kui palju inimesi on Esa ja Sanna suguses „vahepealses” olukorras. Tampere ülikooli sotsiaalpoliitika professor Minna van Gerven kirjeldab vahepealseid kui neid, kelle sotsiaalne osalus on nõrgenenud. Näiteks võib neil olla tuvastatud vähenenud töövõime, kuid samas puudub neil piisav diagnoos töövõimetuspensioniks.
Eriti suur osa Soome pikaajalistest töötutest seisavad silmitsi keeruliste ja omavahel seotud takistustega tööhõivele, mis ilmneb OECD 2020. aasta aruandest. Võrreldes teiste riikidega väidab suur osa Soome töötutest, et kehv tervis takistab tööhõivet, ütleb teadlane Emily Farchy raportis.
Sageli on samadesse inimestesse kogunenud lisaks töövõimele ka kehv kompetents ja elukorralduse oskused. Nende üleminek tööturule on pikk ja kivine tee, ütleb van Gerven.
Mikko Nevalaineni sõnul oli 2022. aastal uutest töövõimetuspensioni taotlejatest umbes 8000 tööelus mitteaktiivset ehk nad ei ole viimased viis aastat kuskil töötanud, mis annab mingisuguse viite nende vahepealsete arvule.
Van Gerveni sõnul on töövõimetuspensioni saamise kriteeriume juba paarkümmend aastat kõvasti karmistatud. Karmistamisega on püütud vähendada varakult tööelust lahkujate arvu.
Samuti on Soomes murettekitavalt palju ühiskonnast täiesti väljaspool olevaid NEET-noori ja nende arv on kasvanud, ütleb van Gerven. Nende elu võib kulgeda vanemate keldris ja neid ei saa enam kuidagi ühiskonda kaasata.
Van Gerven on mures sissetulekutoetuse ja eluasemetoetuse plaanitavate muudatuste pärast.
Need mõjutavad rängemalt ühiskonna nõrgemaid kihte, kelle tee tööturule on tõesti pikk. Pelgalt piitsaga vehkimine ja hüvitiste kärpimine inimeste asju kindlasti paremaks ei tee, pigem vastupidi.
Arutelu töötute ümber keskendub sageli stiimulilõksudele. Van Gerveni sõnul ei saa probleeme lahendada ainult töötute piitsutamisega. Negatiivsete stiimulite asemel vajatakse häid tööturuteenuseid, mis aitavad töötutel naasta. Lisaks kehvale töövõimele on paljudel näiteks tervise-, võla- või ainete kuritarvitamise probleemid, samuti kehvad elukorralduse oskused või üldiselt aegunud professionaalsus.
Kas see [stiimulilõksud] on suur probleem? Ma nägin, et see on osa probleemist, kuid uuringud ei näita, et see oleks peamine probleemi, märgib Sanna.
Ma arvan, et see on suur puudus, et me tõstame alati esile neid, kes säravad, sest neid on nii väike osa. See [töötu] raha, millega tuleb toime tulla, on nii väike, et ma ei usu, et paljud inimesed sellest vabatahtlikult elaks, kui saaksid tööd teha, ütleb Tamperes elav Sanna.
LOE LISAKS: Soomes 340 000 euro eest avariilise maja ostnud said hüvitiseks vaid 6000 eurot
Mis on töövõimetuspension?
Töövõimetuspensioni saab määrata nii tähtajaliselt kui ka tähtajatult. Ajutist töövõimetuspensioni nimetatakse rehabilitatsioonitoetuseks ja selle pikendamist on võimalik taotleda.
Haigushüvitis on töövõimetuspensioni puhul eeliseks. Töövõimetuspensioni või rehabilitatsioonitoetust saab üldjuhul siis, kui inimene on saanud haigushüvitist umbes 300 päeva.
Töövõimetuspensioni võib saada tööpensionina, rahvapensionina või mõlemana, olenevalt taotleja tööstaažist.
Kela ja tööandjapensioni asutused selgitavad enne töövõimetuspensioni otsustamist kliendi vajadused tööalasele rehabilitatsioonile.
Vaimse tervise häired moodustavad peaaegu pooled taotlustest. Suuruselt teine grupp on luu- ja lihaskonna haigused, mille osakaal on umbes 25 protsenti.
