Selleks, et omavalitsused ei peaks õpetajate palgarahale peale maksma, peaks lihtsustatult öeldes põhikoolis õppima vähemalt 90 õpilast. Selline rahastusmudel maakoolide kestmajäämist aga ei toeta, samas ei suuda vallad pooltühjaks jäänud koole enam üleval pidada. Nii võib arvata, et tänavu kevadel alanud koolivõrgu reformimine on alles eelsoojendus suuremateks ümberkorraldusteks.
Maakoolide olukorda Eesti haridusmaastikul iseloomustab hästi Orava kool – seal õpib üheksas klassis kokku 27 õpilast. Järgmine lähim valla kool asub 28 kilomeetri kaugusel Kääpal, kus õpib 150 õpilast.
Kui võrrelda mõlema kooli selleaastast eelarvet ja õpilasele kuluvat raha, siis Kääpal maksab õpilasele hariduse andmine aastas üle 7300 euro, aga Oraval rohkem kui 17 800 eurot.
Selline vahe on isegi Võru valla jaoks, kus mõlemad koolid asuvad ja mis muide oma finantsvõimekuselt on Eestis seitsmendal positsioonil, röögatu. Vald aga ei saa kooli lihtsalt niisama sulgeda, sest sellega poleks nõus Orava valla elanikud, kes ütlevad, et siis kaoks sealt elu lõplikult.
Elanike arvamust ei muuda ka fakt, et kordades suurem kulu hariduse andmisele ei väljendu kuidagi kvaliteedis, sest nii väikesesse kohta nii väikese õpilaste arvuga kooli on ülimalt keeruline leida kvalifitseeritud erialaõpetajaid.
Nii on Võru vallas käimas arutelud selle üle, et Orava kool võiks uuest aastast jääda algkooliks ja kolmas kooliaste võiks minna Kääpa kooli või sinna, kuhu vanematel oleks mugavam oma lapsi viia.
Sellise soovituse annab ka haridusministeerium – algharidus olgu kodu lähedal, kolmas kooliaste valla keskuses ja gümnaasiumi hariduse andmine jäägu juba riigi hooleks.
Ja kui me vaadata haridusreforme, mida omavalitsused on teinud üle Eesti, siis on näha, et eelkõige on loobutud gümnaasiumihariduse andmisest.
Orava kooli puhul võiks küsida, miks ei tehtud otsust juba tänavu, aga nagu näeme Lääneranna valla puhul, kus kohalikud tahavad minna valla vastu kohtusse, või nagu näeme Rõuge valla näitel, kus reform kukkus hoopiski läbi, siis haridusküsimustest ei saa ratsa üle minna – kohalik kogukond tahab olla kaasatud ja veendunud, et asjad lähevad lõpuks paremaks mitte lõplikult kehvemaks.
Ehk oleks ka selles küsimuses omavalitsustele appi vaja riikliku nõustajat, nagu nad olid omavalitsusi toetamas haldusreformi ajal, sest isegi kui faktid ja rahakoti seis on päevselge, tuleb kuidagi rahu teha ka emotsioonidega.
Err.ee
