“Eriline kogemus, kas pole? Elada hirmus… Selline on orja elu.”
Me elame täna kauem kui kunagi varem. Meie võimalus surra sõja, loodusõnnetuse, pandeemia või nälja tõttu on tasemel, millest meie esivanemad oleksid võinud vaid unistada. Kuid vaatamata inimkonna ajaloos senitundmatule turvavõrgule oleme ometi kartlikumad kui kunagi varem. Igast ühiskonna otsast kostub lakkamatult hoiatusi võimalike ohtude ja peatse katastroofi kohta. Sotsioloog Barry Glassner on selle kohta märkinud järgnevat:
“… Me elame inimkonna ajaloo kõige hirmuäratavamal ajal. Ja selle peamine põhjus on see, et üksikisikutele ja organisatsioonidele, kes suudavad neid hirme põlistada, on saadaval palju võimu ja raha.”
Barry Glassner, tsiteeritud artiklis “Miks me elame hirmu ajastul” (Why We`re Living in the Age of Fear)
Kuid mitte üksnes manipulatiivne hirmu külvamine ei ole see, mis vastutab meie ühiskonda nakatanud ebaproportsionaalse hirmu eest, sest ühel või teisel viisil me kõik aktsepteerime ja tugevdame hirmufooni kui normaalsust. Me tuletame endale ja teistele pidevalt meelde, et ohud eksisteerivad kõikjal: tänavatel, toidus, mida sööme, tehnoloogias, mida kasutame, kaasinimestes ning isegi õhus, mida hingame. Kultuurinarratiivid, mis annavad teavet selle kohta, kuidas me maailma mõtestame, liiguvad vahetult ühelt hirmult teisele. Kuid vaevalt keegi kahtleb, kas me ikka peaksime olema sedavõrd heitunud. Sotsioloog Frank Furedi paljastab oma raamatus “Kuidas hirm toimib” meie hirmukultuuri alused ja kirjutab järgmist:
“. . . praegusel ajastul näib kartmine olevat nii kõikuv ja sihitu tegevus. Tundub, nagu tekitaks üks oht teise, ainult et sellele vastandub veel üks äsja avastatud hirmu sihtmärk.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
“Enam ei paista olevat midagi, mis oleks tõeliselt turvaline… . Tundub, et oleme iga mõeldava ohu võtnud kinnisideeks… . Hirmust on saanud kogu meie kultuuri põhiomadus.” LARS SVENDSEN
Või nagu filosoof Lars Svendsen samuti märgib:
“Enam ei paista olevat midagi, mis oleks tõeliselt turvaline… . Tundub, et oleme iga mõeldava ohu võtnud kinnisideeks… . Hirmust on saanud kogu meie kultuuri põhiomadus.”
Lars Svendsen, Hirmu filosoofia (A Philosophy of Fear)
Elu on ettearvamatu ja maailm on täis ohte nii meie julgeolekule kui ka heaolule ning seega ei ole kartmine tänapäeva ühiskonnale ainuomane. Kuid mõnes mineviku kõige õitsvamas tsivilisatsioonis tasakaalustas hirmu lootus ja optimistlik usk inimpotentsiaali. Renessansis ja valgustusajastul õitses idee, et üksikisikud ja kogukonnad võivad julge ja loomingulise tegevuse kaudu ohte tõrjuda ning ebakindlat tulevikku kujundada. Vana-Kreekas ja Roomas peeti julgusest väga lugu ja sedasi olid inimesed riskidele vastu astudes proaktiivsed ja tundmatuga silmitsi seistes südikad. Õnn soosib vapraid, ütleb ladina vanasõna. Veelgi enam, paljudes muistsetes tsivilisatsioonides tunnistati, et ebakindlus ei ole mitte ainult potentsiaalse ohu, vaid ka võimaluste allikas. Aga nagu Frank Furedi kirjutab:
“See kõik oli siis. Kahekümne esimesel sajandil on optimistlik usk inimkonna võimesse alistada tundmatu andnud teed veendumusele, et oleme võimetud toime tulema ohtudega, millega silmitsi seisame … Lootuse leek virvendab endiselt, kuid seda varjutab üha enam mittemateriaalse ärevuse tume meeleolu.
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Julgus, lootus ja optimism, mis tsivilisatsioonides minevikus hirmu kontrolli all hoidsid, on tänapäeva maailmas peaaegu kadunud.
Julgus, lootus ja optimism, mis tsivilisatsioonides minevikus hirmu kontrolli all hoidsid, on tänapäeva maailmas peaaegu kadunud ja sedasi valitseb hirm meist paljude elusid. Me näeme kõike läbi hirmu moonutatud läätse ja selle perspektiivi osas täpsustab Frank Furedi:
“… Hirmu vaatenurk on nii põhjalikult omaks võetud, et paljud, kes selle väljavaate omandavad, ei ole teadlikud selle mõjust nende käitumisele. Enamiku inimeste jaoks paistab hirmu perspektiiv terve mõistuse võrdkujuna. See ei tähenda, et inimesed oleksid pidevalt hirmul või pelglikud; pigem töötab hirmu perspektiiv inimeste tundlikumaks muutmise teel, et nad keskenduksid võimalikele ohtudele ja ähvardustele, juhtides samal ajal tähelepanu kõrvale ebakindlusega tegelemise tõenäoliselt positiivselt tulemuselt.
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Vaadates maailma läbi hirmuperspektiivi, näevad inimesed riske asjades, käitumises ja tegevustes, mida varasemates põlvkondades ei peetud riskantseks. Nad kardavad liiga palju ohte, mis on elu paratamatu osa.
Vaadates maailma läbi hirmuperspektiivi, näevad inimesed riske asjades, käitumises ja tegevustes, mida varasemates põlvkondades ei peetud riskantseks. Nad kardavad liiga palju ohte, mis on elu paratamatu osa. Samuti hindavad nad kogemusi eelkõige nendega kaasnevate võimalike riskide põhjal.
“Hirmu perspektiivi üks saavutusi on see, et see laiendab pidevalt nende probleemide arvu, mis kujutavad endast ohtu ja on seetõttu esindatud riskina. Alates 1980. aastatest on riskide plahvatuslikku kasvu kommenteerinud arvukad kommentaatorid.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Veelgi enam, riski tähendus on tänaseks omandanud suuresti negatiivse varjundi. Kuni 20. sajandi teise pooleni ütles terve mõistus, et paljusid riske tasub võtta. Niikaua kui inimest motiveeris üllas ettevõtmine, eneseteostus, seiklusvaim või väärtused nagu vabadus ja tõde, tunnistati ohtudega silmitsi seismist iseloomu kasvatamise ja isegi ülevuse saavutamise eeltingimuseks. Või nagu Nietzsche ütles:
“Suurimate pühendumus on riskida ja ohuga kokku puutuda ning surma nimel täringuid veeretada.”
Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. (Eesti keeles 1932, 1993 ja 2006, ingl Thus Spoke Zarathustra)
Riski tähendus on tänaseks omandanud suuresti negatiivse varjundi… Imetlusobjekti asemel peetakse riskivõtjat tänapäeval sageli rumalaks, isekaks ja ohuks nii endale kui ka teistele.
Imetlusobjekti asemel peetakse riskivõtjat tänapäeval sageli rumalaks, isekaks ja ohuks nii endale kui ka teistele. See negatiivne arusaam riskide võtmisest on ajendatud halvima stsenaariumi mõtlemisest. Paljudel inimestel on eelsoodumus mõelda halvimale, mis võib juhtuda, ja siis käituvad nad nii, nagu see tõenäoliselt juhtukski. See halvimale juhule mõtlemine on imbunud isegi kõrgeimatele valitsustasanditele, kus mõned poliitikud ja poliitikakujundajad on võtnud omale utoopilise eesmärgi kujundada sotsiaalselt “nullriskiga” ühiskond hirmunud masside aplausi saatel.
“Üha laienev kinnisidee riskist on hirmukultuuri üks silmatorkavamaid jooni … Selle kõige irratsionaalsemas versioonis nõuavad mõned inimesed nullriski – projekti, mis nõuaks ebakindluse täielikku kaotamist.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Nähes riske peaaegu kõikjal ja olles väga riskikartlikud, juhinduvad paljud inimesed seda ise selgesõnaliselt teadmata ettevaatusprintsiibist. Ettevaatuspõhimõtte kohaselt on igasuguse ebakindlusega silmitsi seistes parim võimalus kaitsta ennast ja teisi ning olla ettevaatlik. Viimastel aastatel on ettevaatuspõhimõte juurdunud avalikku poliitikasse ümberpööratud karantiini näol. Kui traditsioonilise karantiini eesmärk on eraldada haige inimene, et vältida haiguse levikut teistele, siis ümberpööratud karantiin seevastu hõlmab terveid inimesi, kes isoleerivad end ohtudest, mida nad tajuvad ähvardavatena, ja nagu Furedi kirjutab:
“Ümberpööratud karantiin on vastus hirmule, et inimeseks olemine on olemuslikult ohtlik.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Usk, et inimeseks olemine on olemuslikult ohtlik, on meie ühiskonnas end kindlustanud ohutuskultuse põhiline usutunnistus. Viimase paarikümne aasta jooksul on ohutus Furedi sõnul omandanud “poolreligioosse kvaliteedi”. Ohutuse otsingutest on saanud Lääne raison d’etre ning turvalisuse altarile püstitatud reeglid ja piirangud on paisunud absurdsetesse mõõtmetesse ja tunginud praktiliselt kõikidesse eluvaldkondadesse. Asja teeb hullemaks see, et olenemata sellest, kui irratsionaalsed või autoritaarsed nad on, ja olenemata sellest, kas on mingeid tõendeid, et need on tõhusad, peab enamik inimesi ohutuseeskirju ja piiranguid hädavajalikeks ja vaieldamatuiks.
Ohutuse otsingutest on saanud Lääne raison d’etre ning turvalisuse altarile püstitatud reeglid ja piirangud on paisunud absurdsetesse mõõtmetesse ja tunginud praktiliselt kõikidesse eluvaldkondadesse.
“Ohutusest ja turvalisusest on saanud argumendid iseeneses. Ametnikud ja organisatsioonid näivad uskuvat, et ainuüksi nende sõnade mainimisest piisab – rohkem põhjendusi pole vaja… . Sageli eeldatakse, et ohutuseeskirjad teevad midagi head lihtsalt sellepärast, et need on olemas. “Ohutus- ja turvateater”… kirjeldab protseduure, mille peamine roll on veenda kõiki, et keegi kuskil tegeleb ohuga, olenemata sellest, kas nad seda tegelikult teevad või mitte.”
Tracey Brown ja Michael Hanlon, Reeglite järgi mängimine: kuidas meie kinnisidee ohutusest seab meid kõiki ohtu (Playing by the Rules: How Our Obsession with Safety Is Putting Us All at Risk)
Ohutuseeskirjade ja -piirangute rohkus ei pane inimesi end turvalisemalt tundma; need aitavad kaasa meie hirmukultuurile. Ohutusreeglite ja -piirangute puhul edastatakse signaale võimalike ohtude ja ähvarduste kohta ning mida rohkem ühiskond nendega üle ujutatakse, seda rohkem inimesed eeldavad, et keskkond on oma olemuselt ohtlik. Veelgi enam, seades piiranguid vabadusele uurida, katsetada ja teha oma valikuid, annavad reeglid ja piirangud inimestele kaudselt teada, et nad ei ole võimelised ise oma riskihinnanguid tegema ega oma elu eest vastutust võtma. Kaasaegne ohutuskultus kohtleb täiskasvanuid lastena ning suurendab võimalusi, et inimesed jääksid hällist hauani sõltuvaks üleolevatest autoriteetidest, et hoida neid kaitstuna selle eest, mida nad on sotsialiseeritud ohtlikuks maailmaks pidama.
“Vabadusest loobumine ei pane inimesi end turvaliselt tundma. See suurendab inimeste teadlikkust kontrolli puudumisest oma elu üle ja kasvatab seeläbi nende ebakindlustunnet. Mistahes meie vabaduse kaotamine lihtsalt õõnestab inimeste võimet tulla toime ohtudega, millega nad silmitsi seisavad.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Paljud ohutusreeglid ja piirangud saavad oma tajutava legitiimsuse “Teaduse” autoriteedist. Erinevalt päris teadusest, mis tugineb tõenditele, eksperimenteerimisele, ideede testimisele ja mille järeldused on avatud kahtlustele ja ümbertõlgendamisele, tugineb (politiseeritud) “Teadus” usaldusele autoriteedi vastu ega salli skeptitsismi. Kui Teadus hoiatab meid ohu eest või kui poliitikud kasutavad Teadust karmikäeliste meetmete õigustamiseks, siis koheldakse neid, kes keelduvad pimesi Teadust järgimast, hereetiku kaasaegse vastena.
Paljud ohutusreeglid ja piirangud saavad oma tajutava legitiimsuse “Teaduse” autoriteedist. Erinevalt päris teadusest, mis tugineb tõenditele, eksperimenteerimisele, ideede testimisele ja mille järeldused on avatud kahtlustele ja ümbertõlgendamisele, tugineb (politiseeritud) “Teadus” usaldusele autoriteedi vastu ega salli skeptitsismi.
“Sellised väited nagu “Teadus ütleb” on kahekümne esimese sajandi vaste manitsusele “Jumal ütles”. Erinevalt teadusest teenib mõiste “Teadus” moralistlikku ja poliitilist projekti. Sellel on rohkem ühist eelmodernse ilmutatud tõega kui modernsusega esile kerkinud eksperimenteerimisvaimuga. Pidev refrään “Teadlased räägivad meile” on eelmänguks loengule sellest, millist ohtu karta… neid, kes ekspertide hoiatusi kuulda ei võta, kutsutakse sageli korrale vastutustundetute, kui mitte õelatena.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Ühiskonda nakatav hirm on meisse juba noorest peast sotsiaalselt tingitud ja seda toidab meie ühiskonnas sügavalt juurdunud pessimistlik arusaam sellest, mida tähendab olla inimene.
“… inimesi haritakse olema hõivatud oma turvalisusega ning pidama hirmu mõistlikuks ja vastutustundlikuks maailmaga suhestumise viisiks … Poliitikakujundajad, arvamusliidrid ja reklaamijad tegutsevad selle alusel, et inimesed on riskikartlikud ja tunnevad end jõuetuna ning nende sõnumid normaliseerivad arusaama, et inimesed on haavatavad.”
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
See pessimistlik kontseptsioon inimesest on põhimõtteliselt vigane. Sest kui haavatavus oleks inimese põhiomadus, oleks inimrass juba ammu hukkunud. Kuigi meie elu on ettearvamatu ja avatud, määratleb meid inimestena rohkem meie vastupidavus ja kohanemisvõime. Meil ei ole mitte ainult märkimisväärne võime seista vastu ohtudele, ähvardustele ja raskustele, vaid mõnikord need isegi kiirendavad individuaalset, perekondlikku ja ühiskondlikku kasvu.
See, kas me võtame omaks ettevaatusfilosoofia või võtame omaks julgemalt riskide võtmise lähenemisviisi, sõltub sellest, kuidas [me tajume], mida tähendab olla inimene. FRANK FUREDI
Meie hirmukultuuri pessimistlik tõmme on tugev. Aga kui me suudame saada teadlikumaks sellest, kuidas see toimib, meid mõjutab ja ühiskonda kujundab, ning kui me suudame kasvatada optimistlikumat nägemust inimese seisundist ja julget suhtumist tulevikku, siis on võimalik vabastada end selle halvavast mõjust. Või nagu Furedi järeldab raamatus “Kuidas hirm töötab”:
“Kas meid peab määratlema meie haavatavus? Kas me peame kartma? Sel hetkel, kui me neid küsimusi esitame, oleme teel tajumise poole, et alati on olemas alternatiiv … See, kas me võtame omaks ettevaatusfilosoofia või võtame omaks julgemalt riskide võtmise lähenemisviisi, sõltub sellest, kuidas [me tajume], mida tähendab olla inimene.
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Allikas: makroskoop.ee
