Katariina Libe, näitleja haridusega inimene on hakanud uurivaks ajakirjanikuks. Isehakanud ajakirjanik uurib isehakanud terapeute. Ilmselt kasutas facebooki ühte gruppi, et otsida Antsu poolt kahjustada saanud kliente. Tulemusteta.

Ilmselt ta ei tea, kuidas tasakaalukat artiklit teha, sest samamoodi peaks ta siis otsima tõenduspõhise valdkonna kahjustatud kliente, et uuringul oleks mingi adekvaatsus. Järjekordne näide püüdlusest Antsu tühistada. Lugu pöördus hoopis psühholoogide vastu, kelle kohta teps mitte positiivseid sõnu ei jagata kommentaariumis. Millest on kahju. Jätkuvalt olen ma loonud enda praksisele tõenduspõhiste spetsialistide tugivõrgustiku, et vajadusel inimene pikemasse protsessi suunata.

Muidugi kuulata läbi kõik podcastid ja välja noppida kõik laused või sõnad raha teemal, et luua kuvandit nagu ta teeks kõike raha pärast. Loomulikult, raha on oluline. Mul pole plaanis kodutu olla. Lihtsalt pahatahtlik ja silmakirjalik käitumine. Otsida oma hirmule kinnitust, mida oma peas on loonud.

Psühholoogide arvamust ma ei hakka kommenteerima, las neile jääb reklaam, mida soovisid.

Küsimus on hoopis koostöös ja kuidas seda saavutada.

Teeme vastavad ettepanekud erinevatele liitudele. Koostööst keeldumisel on koheselt selge, et pole küsimus inimeste aitamises vaid egos ja enese tähtsuses.

Siin aga teadlase kommentaar, kes jagab sama seisukohta.

Millal riik hakkab intensiivselt psühholoogilise kriisiga tegelema, mis koroona mõjul on süvenenud?

Miks kantakse kogu riiklik puudujääk minu isikule, seda on raske mõista.

Ma jätkan samas vaimus

Eestis on puudulik seadusandlus selle kohta, kes võib end terapeudiks nimetada, seega võib seda teha ja seejuures kliente suurte summade eest vastu võtta ka inimene, kellel puudub selleks vajalik ettevalmistus. Ja seejuures ei tee ta justkui midagi valesti.

Sageli on väljaõppeta terapeutide leivanumbriks lihtsad lahendused. Nad lubavad teha inimese „korda“ ühe-kahe korraga ning leiavad kõikidele muredele konkreetsed põhjused, mida kõrvaldades on kõik justkui hästi. Sellest ühest korrast võib inimene kahtlemata saadagi abi – tunniajane vestlus tähelepaneliku inimesega, kes on ehk mõne psühholoogialase raamatugi läbi lugenud, võib olla jõustav, ning kõik probleemid ei nõuagi kuude- või aastatepikkust teraapiat. Murekoht seisneb seal, kas tõenduspõhise taustata terapeut oskab ära tunda olukorda, milles inimene vajaks spetsialisti abi. Olgu selleks sünnitusjärgne depressioon, ärevushäired, läbielatud raske trauma või muu tõsine seisund.

Loe edasi SIIT

Allikas:  perejakodu.delfi.ee