Tervise Arengu Instituut viis läbi Eesti rahvastiku soola tarbimise uuringu, mille käigus uuriti ka seleeni ja joodi saadavust. Miks on nende ainete tarbimist oluline jälgida ja kui palju neid aineid uuringu tulemustest lähtuvalt peaksime tarbima, räägib toitumisuuringute osakonna vanemteadur Anu Aaspõllu Tervise Arengu Instituudist.
Uuringus osales 598 inimest üle Eesti vanuses 25-64 aastat. Ainete sisaldust määrati uriinist, vereseerumist ja arvutati ka tarbitavad kogused toidupäeviku alusel, et saada terviklikum pilt. Erinevate meetodite kombineerimine annab suurema usaldusväärsuse tulemuste osas, nt toidupäevikusse võivad mõned tarbitud toitud vales koguses või üldse märkimata jääda.
Miks peaksid inimesed pöörama tähelepanu naatriumi/soola tarbimisele?
Soola tarbimise ja vererõhu vahel on näidatud tugevat seost, nimelt on kogu maailmas peamiseks vererõhu tõusu põhjustvaks teguriks kõrge soolatarbimise tase. Süües vähem soola, st vähendades oma toidus soolasisaldust, saame vältida vererõhu tõusu ja hoida kõrget vererõhku paremini kontrolli all. Tuhanded insuldi-, südame- ja neeruhaigustest põhjustatud surmajuhtumid jääksid toimumata, märkimisväärselt väheneksid ka ravi- ja tervishoiukulud, kui me vähem soola manustaksime.
Mida saab uuringu tulemustest järeldada uuritud Eesti inimeste naatriumi saadavuse kohta?
Uuring tõi välja Eesti inimeste ülemäärase soola (naatriumi) tarbimise. Eesti toitumissoovituste kohaselt ei tohiks soola tarbida üle 6 g päevas, WHO soovitused on veelgi rangemad, piiriks on seatud 5 g päevas. Uuringust selgus, et 24 tunni uriinist määratud väärtuste alusel tarbisid uuritavad keskmiselt üle 10 g soola päevas, mehed enam kui naised. Positiivseks võrdluseks on uuringutes näidatud Soomes keskmiseks soolatarbimiseks 8,3 g päevas ja Inglismaal 8,4 g päevas. Toidupäevikute alusel oli keskmine soolatarbimine meestel veidi üle normi ja naistel keskmiselt soovitatule vastav, kuid need tulemused ei pruugi kajastada päris tõest pilti. Toidupäeviku tulemused on ilmselt alahinnatud, kuna ei võta arvesse reaalselt toitudele lisatud soola koguseid. Toidupäeviku andmete alusel olid uuritavate toidulaual peamisteks naatriumiallikateks lihatooted, leiva- ja saiatooted, kalatooted, juustud ja kastmed.
Miks ja kui palju inimesed seleeni vajavad?
Seleen on organismi normaalse toimimise seisukohalt väga oluline mikroelement. Meie organismis on umbes 14 mg seleeni, igas rakus üle miljoni seleeniaatomi. Seleen kaitseb rakke vabade radikaalide kahjustuste eest ja osaleb kilpnäärme talituse reguleerimises. Sellel elemendil on oluline roll mitmete haiguste ennetamisel ja ravis, nagu vähk, diabeet, Alzheimeri tõbi, vaimsed häired, südame-veresoonkonna haigused, viljatusprobleemid, põletikud ja nakkused. Immuunsüsteemi toimimise kaudu on seleeni puuduse korral näidatud ka suuremat tõenäosust nakatuda COVID-19-ga ja haigus võib kulgeda raskemini.
Kui meie organismi satub seleeni üleliia, võivad kujuneda mürgistusnähud, nagu iiveldus, oksendamine ja küüslauku meenutav ebameeldiv hingeõhk.
WHO (Ülemaailmne Terviseorganisatsioon) soovituste kohaselt on optimaalne seleenikogus päevas 50 µg, Eesti toitumissoovituste kohaselt on soovituslik seleenikogus täiskasvanud meestele 60 µg ja naistele 50 µg päevas ning peaks jääma 20 – 300 µg vahele. Minimaalne ööpäevane tarbimiskogus, millest pikaajaliselt väiksema koguse tarbimine tekitab inimorganismile terviseriske, on seleeni puhul 20 µg ja maksimaalne ööpäevane tarbimiskogus kõikidest allikatest kokku, mille puhul ka pikaajaline tarbimine on veel inimorganismile ohutu, on 300 µg.
Mida saab seleeni uuringu tulemustest järeldada, kas uuritud inimestel oli seleeni saadavuse puudus?
Uuringu tulemused osutavad, et keskmiselt said mehed ja naised seleeni normi piirides, see tähendab alam- ja ülempiiriga paika pandud vahemikus. Kui 24 tunni uriini alusel jäid kogused keskmiselt veidi allapoole päevast soovituslikku kogust, mis jääb alam-ja ülempiiri vahele, siis toidupäevikute alusel jäid näitajad sellest kogusest pisut ülespoole. See osutab, et mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumisega on võimalik organismi seleenivajadust katta. Märkimist väärib ka, et toidupäeviku alusel ei saanud keegi uuritavatest toidust seleeni üleliia, küll aga 2% naistest ja 1% meestest vähem kui alampiiriga paika pandud. 24 tunni uriinist määratud väärtused varieerusid toidupäeviku tulemustega võrreldes laiemates piirides, ületades mõnel juhul isegi enam kui kahekordselt kindlaksmääratud päevast ülempiiri. Kuna seleeni tasemete kohta veres on erinevates uuringutes kogutud ja avaldatud ülemaailmselt hulgaliselt infot, peeti uuringus vajalikuks analüüsida ja võrrelda tulemusi samuti vereseerumi tasemel. Ka vereseerumist määratuna jäid seleeni väärtused keskmiselt kliiniliste normide piiridesse ja osutavad seleenitaseme tõusule Eestis varasemalt kogutud andmetega võrreldes. Ent siiski oli peaaegu kolmandik uuritavaid, kellel tase oli kliinilisest normist veidi allpool.
Miks ja kui palju inimesed joodi vajavad?
Joodi on eelkõige vaja kilpnäärmes hormoonide sünteesimiseks, mis osalevad mitmetes biosünteesiprotsessides. Lihtsamalt öeldes on joodi vaja, et meie ainevahetus, kasv ja areng toimuks normaalselt ja meie kehatemperatuur püsiks. Kui joodi on organismis liiga vähe, kaasneb sellega kilpnäärme suurenemine ja kilpnäärmehormoonide taseme langus, mis toob muuhulgas kaasa kehakaalu tõusu, külmakartuse, üldise väsimuse jne. Joodi saadavus peaks jääma 70 μg ja 600 μg vahele, soovituslik kogus on 150 μg päevas.
Mida saab uuringu tulemustest järeldada joodi saadavuse kohta, kas uuritud Eesti inimestel oli joodi saadavuse puudus?
24 tunni uriini alusel said mehed keskmiselt 210 μg joodi päevas, naised 129 μg päevas, toidupäevikute alusel olid nii naistel kui ka meestel saadavus madalam. Ligikaudu 90% meeste ja 80% naiste korral jäi joodi saadavus soovituslikku vahemikku.
Mida teha, et saada seleeni, naatriumi ja joodi vajalikus koguses?
Uuringu tulemustele tuginedes on keskmisi väärtusi arvesse võttes mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumisega võimalik toidust saada vajalik kogus uuritud elemente. Selleks peame ise oma toitumise läbi mõtlema ja sellele rohkem tähelepanu pöörama. Naatriumi korral tuleb arvestada, et me liialt oma toidule soola ei lisaks ja vajadusel valiks ka väiksema soolasisaldusega valmistooteid, vaadates selleks toitumisalast teavet pakendi märgistuselt. Ent päris ilma naatriumita meie organism ka hakkama ei saa, minimaalseks koguseks päevas on hinnatud 575 mg, mis vastab 1,5 g soolale. Töötlemata toitudest jõuab meie organismi tavaliselt alla 700 mg naatriumi päevas (alla 1,75 g soola päevas). Parimateks seleeniallikateks olid kalatooted, munaroad, linnuliha, rupskitest tooted (näiteks maksakaste ja maksapasteet), pähklid ja seemned. Eraldi tasub tähelepanu pöörata pähklitele, mille seleenisisaldus on suur, kuid nende tarbitavad kogused võivad olla väikesed, mistõttu nendest saadav seleenikogus ei pruugigi suur olla. Jood jõuab meie organismi samuti enamasti toidu ja joogiga. Üheks allikaks on jodeeritud sool, aga ka kala ja mereannid ning muna ja munaroad.
Kokkuvõttes on kõik meie endi kätes: teadliku ja mitmekülgse toitumisega on võimalik saada piisav kogus kõiki vajalikke toitaineid ning hoida samal ajal soola tarbimine väiksena.
Loe uuringu lõpparuannet: https://etag.ee/wp-content/uploads/2022/08/TAI-Soola-tarbimise-uuringu-lopparuanne.pdf
