Kõigile vangidele valimisõigust keelavad poliitikud on aastaid vilistanud nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui meie riigikohtu otsustele. Vabariigi valimiskomisjoni juht Oliver Kask leiab, et äärmuslikul juhul võib see tuua kaasa valimistulemuste tühistamise.
Vabariigi valimiskomisjoni esimees Oliver Kask meenutab Euroopa Inimõiguste Kohtu paarikümne aasta tagust lahendit, kus öeldakse, et valimatult kõigilt vangidelt valimisõiguse ära võtta ei tohi.
“See otsus puudutab eelkõige lühemaajalise vangistusega karistatud isikuid,” märkis Kask. “Nendel inimestel peaks sellised olulised poliitilised põhiõigused alles olema.”
Inimõiguste kohus on taolisi otsuseid hiljemgi teinud ning osa riike on oma seaduseid muutnud. “Eesti kohtutesse on jõudnud ainult kaks väga pikaajalise vangistusega karistatud isiku kaebust,” märkis Kask.
Näiteks kümme aastat tagasi tahtis oma hääle anda eluaegset karistust kandev Romeo Kalda. Riigikohus temale õigust ei andnud. Küll aga viitas ka riigikohus paarile Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele ja märkis, et kõigi vangide ühesugune keelamine võib põhiseadusega vastuollu minna. Sama ütles riigikohus ka 2015. aastal. Juba 2006. aastal märkis seda toonane õiguskantsler Allar Jõks.
“Mingisugune piir tuleks tõmmata,” sõnas Kask. “Paljudes riikides on see kuskil viieaastase vangistuse juures, võib-olla mõnikord vähem. See on iga riigi enda otsustada.”
Danilson-Järg: vangil pole moraalset õigust valida
Vabariigi valimiskomisjon saatis oma ettepaneku ka justiitsministeeriumile. Minister Lea Danilson-Järg kuulas jutu riigikohtust ja Euroopa Inimõiguste Kohtust ära ning märkis, et tema hinnangul pole vangidele hääleõiguse andmise teemat mõtet enne valimisi püstitada.
“Kui kodanik ei austa riigi seadusi ja paneb toime vangistusega karistatavaid kuritegusid, siis tal ei ole tegelikult mingit moraalset õigust riigi parlamenti valida, kes neid seadusi kehtestab,” sõnas Danilson-Järg.
Ta lisas, et iseenesest on seadusandja juba piiri tõmmanud. “Väikeste süütegude puhul ju vanglakaristust ei määrata. Need on ikkagi väga rängad seaduserikkumised olnud, mille eest mõistetakse vanglakaristus,” ütles Danilson-Järg “Nende hulgast veel välja selekteerida neid, kelle süütegu oleks veel leebem või mis peaks võimaldama hääleõigust omada, ma ei pea seda küll põhjendatuks.”
Justiitsministri otsus mitte midagi teha ei tule ilma riskideta. “Kaasas käivad riskid, et kinnipeetavad, kes ennekõike on lühemaajalise vangistusega karistatud, esitavad kaebusi, mis võivad tuua kaasa kõige äärmuslikumal juhul valimistulemuste kehtetuks tunnistamise, kui valimistulemus jääb mõnest üksikust häälest sõltuma,” rääkis Kask ning selgitas, et niimoodi võib juhtuda siis, kui kinnipeetavad on õigel ajal ehk enne valimispäeva teatanud oma soovist hääletada, aga nad on sellest õigusest ilma jäetud.
“Pigem on tõenäoline, et kui mõni kinnipeetav valimisnimekirja kandmist soovib vahetult enne valimisi, siis väga kiiresti loetud päevade või tundidega tuleb neile see võimaldada, kui mõni kohus nii otsustab,” lisas Kask.
Reinsalu soovis ja ei soovinud valimisõigust anda
Kui lähenemas olid eelmised parlamendivalimised, tajus teatud riske toonane justiitsminister Urmas Reinsalu. Nagu erakonnakaaslane Danilson-Järg, oli ka Reinsalu põhimõtteliselt vangidele valimisõiguse andmise vastu. Aga 2018. aasta kevadel riigikogu põhiseaduskomisjonile saadetud kirjas märkis Reinsalu, et riigikohtu kolm aastat varem antud seisukoht muutis olukorda.
“Nimelt, kui 2019. aasta valimise eel kaebeõiguse tulemusel tunnistab riigikohus kogu valmisõiguse piirangu põhiseadusvastaseks, saaksid valida kõik kinnipeetavad, sealhulgas nii raskete isikuvastaste kui riigireetmise eest pikaaegselt vangistusse mõistetud isikud. See oht on õiguslikus vaates reaalne,” kirjutas Reinsalu.
“Selline olukord riivaks avalikkuse õiglustunnet ning selle vältimiseks teeb justiitsministeerium ettepaneku kaaluda seaduse täiendamist viisil, mis muudaks kehtivat olukorda minimaalseimal võimalikul moel,” rääkis Reinsalu sama aasta sügisel toimunud põhiseaduskomisjoni istungil.
Reinsalu ettepanek, keelata hääletusel osaleda neil, kellele määrati pikem kui aastane vanglakaristus, lubanuks toona valima 59 kinnipeetavat.
Põhiseaduskomisjonis toimus ka põgus arutelu, kuid kuhugi välja see ei viinud. Toona opositsioonis olnud reformierakondlane Hanno Pevkur korrutas, et tarviliku eelnõu peaks välja töötama valitsus, vabaerakondlane Jüri Adams uuris, kuidas mõjutaks muudatus mandaatide jaotust ja komisjoni juhtinud Marko Pomerants tegi ettepaneku fraktsioonide arvamust küsida.
Ehkki ühiselt otsustati, et järgmisel nädalal minnakse aruteluga edasi, siis vähemalt protokollides vangide valimisõigust enam ei mainita. “Teema ei saanud sellist prioriteetsust, et oleks olnud võimalik veel riigikogu XIII koosseisu jooksul selgust saavutada,” märkis Pomerants mõned kuud hiljem Õhtulehele.
Odinets: valimisõiguse äravõtmine võiks olla lisakaristus
Põhiseaduskomisjoni praeguse esimehe sotsiaaldemokraat Eduard Odinetsi hinnangul tuleks seadust muuta. “Et sätestada konkreetsed süüteod, mille puhul on võimalus piirata valimisõigust. See võiks olla lisakaristusena, mida kohus teatud kuritegude puhul määrab konkreetsel juhtumil,” sõnas Odinets ja tõi näiteks väga rasked vägivallakuriteod ning need, mis on suunatud Eesti riigi vastu.
Tema sõnul võib kaaluda piiri tõmbamist ka vangla-aastate järgi, nii et valida saaksid need, kellele mõisteti vähem kui kolmeaastane karistus. Reinsalu jaoks kokku pandud analüüsis hindas justiitsministeerium mõlemat lahendust ning märkis, et karistuse pikkuse järgi on vahe tegemine lihtsam.
Ministeerium leidis, et lisakaristuse variant suurendaks kohtute töökoormust. “Kui kehtestataks valimisõiguse piirang lisakaristusena, jääksid kõik praegu vangistust kandvad kinnipeetavad jätkuvalt sellest õigusest ilma, nende olukord ei muutuks,” lisas ministeerium teisegi valukoha.
Eduard Odinetsi sõnul tuleb erinevatele võimalustele veel hoolega otsa vaadata. Aga põhiseadusega vastuollu sattunud olukorra soovib ta lahendada. “Ma kindlasti toon selle teema põhiseaduskomisjoni,” lubas Odinets. “Esmalt arutan kolleegidega, kuidas on üldiselt praegune meelsus sellega tegeleda. Ja kui vähegi sellist soovi on, siis proovime, kas me jõuame kiiresti toimetada, et mingi eelnõuga jõuda juba enne valimisi.”
Odinets pakub, et seaduse muutmist pole ka seni takistanud lahkhelid erinevate erakondade vahel. Lihtsalt senised põhiseaduskomisjoni liikmed pole väljakujunenud tava muutmiseks tarvidust näinud.
Põhiseaduse loojad nägid piirangut ajutisena
Ajalooliselt on vangidelt valimisõiguse ära võtmist põhjendatud mitmel moel. Näiteks Ühendkuningriigis kasutati veel 19. sajandil mõistet “tsiviilsurm,” mis tähistas eraldi karistust, ehk kõigi seisuste ja poliitiliste õiguste äravõtmist. Väga levinud on ka inimeste õiglustundel põhinev keeld. Ka Lea Danilson-Järg ütleb, et see, kes pole seadusi täitnud, ei tohiks nende koostamisel osaleda.
Eesti põhiseaduse koostajad lähenesid asjale pragmaatilisemalt. 2006. aastal hindas õiguskantsler Allar Jõks põhiseaduse assamblee materjale ning märkis, et vangide valimisõiguse piirangut nähti ajutisena. “Ning see oli ka otseseks põhjuseks, miks loobuti sõnaselgelt vahetult põhiseaduses piirangu sätestamisest ja delegeeriti otsustusõigus seadusandjale,” kirjutas Jõks.
Tema sõnul muretsesid põhiseaduse koostajad pigem selle pärast, kuidas õnnestub vanglas hääletamist läbi viia ja korda tagada. “Tänaseks on riigil piisavalt väljaarenenud vanglasüsteem ning valimiskorraldus koos seda kindlustavate õiguslike ja tehniliste meetmetega, tagamaks valimistel korra ning ühetaolisuse põhimõtte ja valimisvabaduse realiseerumise,” märkis Jõks 18 aastat tagasi.
Oliver Kask märkis, et tehnilisi küsimusi on praegugi. “Kui me neil juba valida lubame, siis avab see diskussiooni, kas me peaks vanglas ka mingisugust valimiskampaaniat lubama,” sõnas Kask ning lisas, et see ei pruugi väga hästi kokku minna vangla julgeolekueesmärkidega. Samas täheldas ta, et uudistele on vangidel ligipääs olemas.
Err.ee
